/3 minuti lugemine/
Eile (28.8.20) tuli Keskkonnaametilt pressiteade, mis ässitas võitlusse ühe taimeliigi vastu. Väljajuurimisele kuuluv kuri on sedapuhku verev lemmalts (Impatiens glandulifera), mille päriskodumaa on Himaalaja mäestik, ent mis väidetavalt „tänu” aiandushuvilistele on toodud tervesse Euroopasse (rääkimata Ameerikast ja Austraaliast), sealhulgas Eestisse ja siin nüüd kontrollimatult vohama asunud. Asi olla koguni väga hull, sest liik võtab üle kodumaiste taimede kasvukohad. Mida ei täpsustata, on, kas mõni kodumaine taimeliik seetõttu kuidagi otseselt ohtu satub?
Teades hästi võõrliikide probleemi looduses, tekkis mul antud juhtumil aga tunne, et see polegi alati nii ühemõtteliselt vale ja halb ning et sel võib olla sügavam seos inimestega, kui tavateadmine tunnistab.
Ei peatuks pikalt alarmeerivalt mõjuma mõeldud terminil: „looduslikku tasakaalu ohustav”. Nendiks üksnes, et looduses on tasakaaluseisund alati mõnevõrra ajutine. Kõik on pidevas muutumises. Lõplik tasakaal kujutab endast kliimaksit, kust edasiarengut enam pole ja see on alati olnud rohkem teoreetiline kontseptsioon. Elu ei jää kunagi seisma. Isegi kui tundub, et jääb, saabub alati mingi väline mõjur, mis kõik kas pahupidi keerab või lihtsalt liikuma ja muutuma paneb. Taani veebioloogia grand old man-i Bent Lauge Madseni sõnadega: „Disturbance is blessing in nature” (häiring on loodusele õnnistuseks).
Niisiis pole minuarvates õige kihutada inimesi igasuguse muutuse vastu üles märgiliseks muudetud eufemismidega, vaid vaadata igal üksikul juhul asjale sisse. Enamasti on heaks-halvaks liigitamise aluseks see, kas see sobib meile, inimestele ja/või kas see panustab looduslikku mitmekesisusse või vaesestab seda? Ja isegi kui toosama kaunite kohevate õitega taim seda viimast mõnes kohas teeb, võiks teadlikum vaadata seda veel ühelt – metafüüsiliselt tasandilt. Ehk: mis on selle leviku energoinformatiivne tagamaa? Sealt edasi: kas hoopis viimast saab muuta, mis muudaks ära nö energeetilise põhjuse taimel kontrollimatult vohada? Aga see kuulub, eksole peavoolu teaduse ja ühiskondliku tavaarvamuse jaoks juba sinna huina-muina valdkonda, niiet suurt lootust selle lahtimõtestamiseks pole. Ma siiski annan siinkohal avarama meelega lugejale väikese mõtteaine.
Eelduseks on mõistmine, et elus pole midagi juhuslikku. Dr Edward Bach on oma õieteraapia kontekstis viidanud sellega ühenduvale asjaolule, et meie ümber looduses kasvab alati taimi, mida meil on tarvis, et end tervendada või tasakaalu viia. Selleks, et seda märgata, ei pea olema muidugi dr Bach. Vaatlusvõimeline ja taimedest (loodusest) üht-teist teadev inimene on säärase tähelepaneku enda jaoks ilmselt ammu iseseisvaltki teinud.
Sellega seoses tasub küsida, milline tervendav või tasakaalustav mõju on vereval lemmaltsal ja miks see taim praegusajal üha enam vohama kipub? Taimetarkadel võib olla siin oma tunnetus, aga Bachi õieteraapia kohaselt on see taim neile, kel pole püsivust ega kannatust, kel on alati kiire, kes on stressis, kergesti ärrituvad ja mentaalse pinge all ega oska lõdvestuda. Kõlab nagu kaasaegne inimene, mis? Isegi taime ladinakeelne nimi viitab selle inimtüübi ühele võimalikule diagnoosile: impatiens (kannatamatus). Selliste inimeste hingeõppetund on saada teiste suhtes tolerantseks ja empaatiliseks. Samuti nagu üks ühiskonnas kõlapinda leidvaid peateemasid, kas pole? Laste puhul on impatiens, ülla-ülla, hüperaktiivsuse tasakaalustajaks.
Eeltoodut teades pole enam väga imekspandav, et see taim mitte ainult ei sea end sisse meie pärismaiste taimede asemel (võrdluseks on nt eestlasele ikka olnud omane pikameelsus, kannatlikkus, rahulikkus, ehk ka hea stressitaluvus tänu kontaktile loodusega), vaid lausa vohab koloonialiselt. Otsekui tahaks siinsele rahvale märku anda: „Hei! Rahunege maha! Süvenege, võtke aega ja laske kõigel voolata, mitte ärge kiirustage takka. Nähke teisi enda ümber!”
Taim on kui looduse, maaema Gaia, abipakkumine stressis ja kontakti kaotanud inimestele. Võib-olla polegi vereva lemmaltsa levikul tegu õnnetu juhusega, nagu mehhaaniline maailmapilt püüab seletada. Ehk on see Gaia viis biosfääri tasakaalustada, millest inimesed juba nii märkimisväärse osa moodustavad. Sellisel juhul ei peaks me taime mitte tõrjuma, suurendades olemise keskkonna peensageduslikku tasakaalutust. Vaid hoopis tervitama looduse sellist arengut ja taimed rahule jätma. Selle asemel vaatama rohkem endasse. Tegema seal vajalikke muudatusi. Kas on võimalik, et lemmalts tõmbab ise seejärel oma leviku tagasi, loovutades kasvukohti? Ehk tekib mõni liik, kes selles tänulikkusega hüva toiduobjekti avastab? Igatahes tundub see maailma holistiliselt tervikuna vaadeldes üsna tõenäoline stsenaarium. Näiteid mõnede tulnukliikidega, vohamiselt keskkonda mõõdukalt püsimajäämiseni, isegi on.
Seni aga, kuni keskkonnametnikud oma mehhaanilise looduskaitsega pole kõikjale veel jõudnud, tasub ehk stressi korral jalutada mõnda lähedasse niiskesse ja poolvarjulisse servakooslusesse, näiteks veekogu, tee või metsa veeres, pista nina just praegu õitsevasse suurte lillakas-roosade õite kolooniasse ja tunnetada, kuidas see su pingele ja kiirustamisele mõjub?
Usalduse tee 