/4 ja pool min lugemist/
Elul on kombeks tuua ette järjest sarnase teema olukordi, kui oleme oma kulgemises jõudnud maale, kus tuleb mingi asi enda jaoks ära lahendada. Vähemalt minul on see nii. Sest ajast, kui olen enam märkama hakanud.
Hiljuti pidin endale esitama küsimuse, mis mind elus kõige enam ärritab? Tulid üles mõned asjad, mille olemasolu olen teadnud aastaid, isegi -kümneid, kuid olen neid erilise uurimiseta pidanud lihtsalt osaks sellest, kes olen. Käies vaimse kasvamise teed, ei saa neid aga jätta kui muutumatuid aksioome tähelepanuta, vaid tuleb püüda tunnetada sügavamalt. Üks selliseid, mis mind tõsiselt ärritab, on rumalus.
Mul kohe tõusevad kõik karvad turri, kui ma sellega silmitsi seisan. Iseäranis hull, kui see rumalus on ennast täis ja üritab end kehtestada. Tunnen praegugi seda kirjutades, kuidas vererõhk tõuseb ja kõri ning pea lähevad kuumaks. Uhh. Vaja, tähendab, midagi välja öelda.
Enesevaatluse olulisim küsimus on: mis on minus sellist, mida ma ei aktsepteeri selle nähtusega seoses, mis mind ärritab väljaspool? „Einoh, rumaluse hukkamõist on ju loomulik” võiks öelda. „Mis siin ikka analüüsida – rumaluse mitteaktsepteerimine on normaalne!” Olgu, aga selline käsitus ei rahulda mind enam. Teades, et väline maailm on mu siseilma peegeldus, tahan ma asjust rohkem teada. Seda enam, et väljaspool tekkiv konflikt rumalusega põrkudes, tekitab olukordi, mis mind mu rahulikult rajalt kõrvale tõmbavad. Lisaks on lollid vastikult kleepuvad, nagu ma just avastasin, ega jäta sind rahule. Otseselt või mõtetena ajukäärude vahele imbudes.
Niisiis, kas ma ei aktsepteeri enda rumalust? Ohh. Esimese asjana tahaks ju kohe öelda, et jah, ma teen asju vahel valesti, aga ma ju pole rumal! Või noh, mitte eriti. Või vähemalt paljudes mulle olulistes elu valdkondades ometi (enam) mitte… Äh. Olgu, olgu. Kindlasti olen ka (isegi kui ma seda ei näe), aga miks ma siis ei või seda omaks võtta ja lubada sel eksisteerida? Olles siiamaale jõudnud, rääkisin sellest just oma naisele, kes siinsamas kõrval ja kellest on kujunenud mulle suurepärane peegel ja kellega me kordamööda teineteisel tõusta aitame. Ta tabas korrapealt naelapead. Sain sellest aru, sest sees vallandus tugev vabastav energiareaktsioon. Ta vaatas mind hetke ja ütles: „Sa ei luba endal eksida. Sul on tunne, et sul peab olema alati õigus. Ma tean, sest ma olen ise samasugune.”
Muidugi! Lapsena oli eksimine ju karistatav. Koguaeg on olnud. Kodus ja koolis ja ühiskonnas laiemalt. Mul ei ole luba eksida. See on loonud psühhootilise olukorra, kus ma teen alateadlikult kõik, et mul oleks õigus. Ja kui siis keegi kahtleb selles, mis ütlen või esitab oma tõde, mis ohustab tunnet, et minul on õigus, järgneb sellele tugev kaitsereaktsioon. Tekib tung seda teist rünnata, õpetada või lihtsalt oma tõde valjema häälega kuulutada. Sest mina ju tean ja mul peab olema õigus! Väike laps minus kardab karistust või hukkamõistu või häbistamist, mis peab järgnema, kui ma eksin.
Ometi olen õppinud, et tõdesid ongi palju ja inimesed elavad oma teadlikkuse tasandile vastavas maailmas ja pole minu asi neid sealt välja sikutada. Iseäranis kui nad nõu ei küsi. Aga näe – ikka tunnen, kuidas see mind ärritab, kui nad väljendavad isegi vaid oma teadlikkuse tasandile vastavat „tõde”, mis nende jaoks ongi täis tõde. Mina lihtsalt elan teises kohas. Ja võiks sellest aru saada, eksole. Mitte võtta isiklikult. Siinkohal on paras parafraseerida C. G. Jungi: „Kuni sa ei tee oma alateadvuses olevat teadlikuks, juhib see su elu ja sa kutsud seda saatuseks.” See minu alateadlik vari põhjustab konflikti ja kannatust, kuni ma pole sellest teadlik. Ja no tõesti, ongi väga keeruline olnud mul mõista, et kui mina vaimselt kasvan, ei tähenda see veel sugugi, et kogu maailm mu ümber kasvab. Õnneks pole lolle palju ümber, aga need mõned, kes viimasel ajal end ilmutanud, toovad ilmselgelt välja selle seni nähtamatuks jäänud varjupoole. Mul tuleb seda teadvustada ja märgata ja anda luba lollile ollagi loll, tundmata et see kuidagi minu maailma ähvardaks. Samal ajal pean andma endale loa eksida. Kui olen lubanud endal eksida, võin lubada temalgi rahulikult seda teha. Oleme ju kõik ainult inimesed.
Kuid kui rumalus tahab end valjuhäälselt kehtestada teiste üle, on vahel vaja, et keegi sel krooni peas labidaga pisut kohendaks. See on meie kõigi vastutus, et püsida edasiviival teel. Kui sa ei näe kedagi, kes seda teeks, pead seda tegema ilmselt just sina. Võtmeküsimuseks jääb, kuidas seda teha nii, et ei laskuks lolliga samale tasandile? Sest nagu on öeldud: seal lööks ta sind kogemusega.
Pean veel puudutama erudeeritud rumaluse teemat. See oli, mis käivitas viimatise reaktsiooni ja sai tõukeks sellele kirjutisele siin. Nimelt on mõned inimesed väga osavad maskeerima oma elu sügavama mõistmise ja asjade avarama hoomamisvõime puudumist tüsedate teadmiste-kihtidega. See on, kui jääb puudu avatust, tunnetust, südametarkust, empaatiat ja kaastunnet, ning seda kompenseeritakse kokku kuhjatud teadmistega, loetud teadustööde ja omandatud haridustega. Selliseile on veel eriti keeruline midagi selgeks teha, sest nende tass on kuhjaga täis. Nad on äärmiselt hästi varustanud ennast selle vastu, et sa ei saaks neile öelda: loll. „Mis loll, vaata kui palju ma tean!” õhkub neist juba eos. Ometi sa näed ja tajud, et selles inimeses pole tegelikku sügavust. Pole mõistmist ega avarat arusaama asjadest. On hästi põhjendatud (ja teadusartiklite viidetega varustatud) ratsionaalsed teadmised, akadeemiline eruditsioon. Aga pole tarkust.
Sama moodi, kui nende vähem-erudeeritud kasti-kaaslased, üritavad nad oma tarkust tõestada ja oh hullu, kuulutada ja kehtestada.
Erudeeritud lolle leidub eriti masendav alaliik. Sellised, kes ennast veel ekstra teistest targemaks peavad, sest nad justkui on kõrgemal (=paremad), kuna valdavad spirituaalseid teemasid, mis tavatarkade poolt on oma küündimatus mõistusekesksuses üleolevalt hüljatud. Ent nemad on üleolevad seetõttu, et nad on juba vaimseid teadmisi nuusutanud. Räägin spirituaalsetest egodest. See on iseäranis toksiline ego vorm, sest ta on oma ego suhtes eriti pime. Tema sügav usk on, et tal kas pole enam üldse ego, või on ta kohe-kohe valgustumas. Ehk juba väga eriline, vahel koguni kiirgav olend! Sellise ego-lõksu tekkimise eest hoiatas mind aastaid tagasi Cesar Teruel. Mooji puudutab seda vahel oma satsangidel. Mõned sellistest vaimsetest egodest külitavad lihtsalt oma elevandiluust tornis ja las nad olla. Kuid ohtlikumad tulevad alla lihtrahva sekka, kujutades ette, et nad on vaimsed õpetajad, kellel on kindlasti kõigile midagi öelda. Kuigi enamasti keegi neilt ei küsi. Mõni arvab, et peab koguni järglaskonna koguma. Brrr.
Kõige hullem minu jaoks on see, et ma olen selle kõik omal nahal läbi elanud. Mind tabas äsja satori hetk, kui mõistsin, miks (vähemalt mingis ulatuses) olen hankinud kaks kõrgharidust ja teaduskraadi ja jätkan ikka õppimist, et targemaks saada. Ning – jaa, mul on endal olnud samasugune vaimne ego. Ja üldse mitte ammu. Ilmselt komistan selle otsa endiselt vahel. Seepärast sellised mind hullult häirivadki. Hea meel on, et ma olen selle ära näinud. Teadvustamine annab võimaluse välja tulla.
Kuid nüüd, kus ühe sellisega sotsmeedia kommentaariumis põrkusin, viskus mulle selgelt ette, et ma olen ise ikkagi veel mingites aspektides samasugune! Õudne! Ent tervenemise, probleemist väljakasvamise eeldus on selle tunnistamine. Ma siis tunnistan seda nüüd endale. Olen näinud, et seda ongi viimasel aastal, eriti viimastel kuudel juba kõvasti vähem, aga tööd on veel teha! Tööd, mis kestab kogu elu. Ent on see-eest põnev ning täitev. Tänan selle eest! 🙏
Usalduse tee 