Usalduse tee

/3 minuti lugemine/

Sotsiaalmeedia kähmlused ikka inspireerivad vahel. Mõne päeva eest tsiteeris Mati üht ajalehte ja pani sellega mind järele mõtlema: „Sa sõidad 90 km/h paremal teepoolel ja kinnise turvavööga meeleavaldusele, et protesteerida isikuvabaduste piiramise vastu.” Ehk, oled valmis täitma teisi mõistlikke reegleid, aga mitte maskikandmist? Miks? 

Esiteks pole isegi kaasaja religioosseiks preestreiks kujunenud teadlaskonnal ja arstidel ühtset seisukohta, nagu mask tõepoolest aitaks viirust vältida. Ärme piirdume üksnes Terviseameti WHO-st pärit suunistega eksole, vaid vaadakem maailmas laiemalt ringi (üks näide siin). Küll aga kätkeb mask omakorda terviseriske, millest samuti palju kirjutatud, alustades hingamisprobleemidest ja lõpetades bakternakkuste levitamisega. 

Teiseks on demagoogiline panna ühte patta akuutseid tervemõistuslikke turvameetmeid ilmselge mehhaanilise ohu vastu ja soovmõtlemisest kantud hädapärast ma-teen-vähemalt-midagi kaitset, millegi nähtamatu vastu, mida mahub nõelaotsale tuhandeid ja mille vastu mask on nagu aiavõrk sääskede vastu. See on nagu õuna ja apelsini või ma ütlesin isegi grillkana ja udupilve võrdlemine, mis ei arvesta tegelikku olukorda vaid püüab ühega mõõta teist. 

Kolmandaks sarnaneb kogu koroonahullus enam meedia ja üksikute võimu saanud asutuste poolt üles keerutatud massipsühhoosi, kui millegi muuga. Covidi-kultusega, nagu tabavalt kirjeldab siin videos (kokku 20 min) Tom Woods. Kas tõesti arvab keegi, et on võimalik viiruseid maailmast välja juurida? Et meil on võimalik nende eest peituda, neid surnuks desinfitseerida. Ennast küll jaa – tapab ju desinfitseerimine ühtlasi meie immuunsüsteemi, mis on meie parim ja peamine kaitse nakkuste vastu. Selle taustal vehkida koleda maskiga ja hoida teistest meeleheitlikult kaugemale, tundub vähemalt jabur, kui mitte täiesti nonsens. Meil tuleb kohaneda ja õppida nendega elama. Nagu juba miljonid aastad oleme teinud. Miks nüüdne olukord siis erinev on?

Neljandaks tuleb aktsepteerida mõistlikke ühiselu kokkuleppeid (nagu paremal teepoolel sõit), ent üha lisanduvate reeglite puhul tuleb alati esitada küsimus, kas sellega liiale ei minda? Kas see pole mitte juba üle piiri samm maailma, milles ma elada ei taha? Maailma, kus sotsiaalne distantseeritus, peidetud ilmed ja emotsioonid, eraldatus teistest on norm. Kus pidev jälgimine ja privaatsuse kadu on norm. Kus on vaid üks tõde, mille järele valvavad Suure Venna nuhid eufemistliku nimega faktikontrollijad. Maailma, mille uus ja omaks võetud normaalsus kannab tegelikku nime politseiriik. Paljujagatud poeem (siin eestindatud ja kohandatud) viitab sellele võimalusele: 

• See on vaid mask.
• See on vaid kaks meetrit.
• See on vaid test.
• See on vaid kaks nädalat.
• See on vaid hoidmaks juhtumeid all.
• See on vaid vältimaks haiglate ülekoormust.
• See on vaid kuni tuleb vaktsiin.
• See on vaid hoidmaks teisi. 
• See on vaid restoran – võid süüa ju kodus.
• See on vaid spordisaal.
• See on vaid ööklubi.
• See on vaid kirik. Sa võid ikka palvetada.
• See on vaid mitteoluline (väike-)firma.
• See on vaid äpp, et oleks turvalisem.
• See on vaid postitus, vaid video.
• See on vaid üks sotsiaalmeediakonto.
• See on vaid kaitsmaks vihakõne eest.
• See on vaid suurtele rahvakogunemistele.
• See on vaid üle 10 inimese gruppidele.
• See on vaid valeinfo vältimiseks.
• See on vaid mõni kuu veel.
• See on lihtsalt vaktsiin.
• See on vaid mikrokiip.
• See on vaid meditsiiniandmetele.
• See on vaid, et saaksid reisida.
• See on nagu krediitkaart.
• See on vaid, et saaksid hääletada.
• See on vaid su enda turvalisuseks.
• See on vaid mõneks aastaks.
• See on lihtsalt raamat, lihtsalt film.
• See on vaid su relv. Ilma on turvalisem – riik hoolitseb.
• See on vaid politsei, kõigest sõjavägi… 
• See on kõigest su vabadus, mis järjest käest võetakse…

Viiendaks. Sa saad kedagi teist ohustada vaid juhul, kui arvad, et elu ja kõik mis siin toimub on juhuslik. Allub statistilisele tõenäosusele ja sul endal puudub kõigele, mis sinuga toimub sisuline mõju. Pääsemiseks on võimalik vaid kindlustusi kasutada. Ka sel juhul sa vaid arvad, et ohustad kedagi süütut. Tegelikult ei ole sul võimalik võtta vastutust kellegi teise elu või tervise eest. Samuti mitte süütundeid, kui kellegagi midagi juhtub. Igaüks vastutab enda elu eest üksnes ise. Valib ise oma kogemused, kas teadlikult või alateadlikult. Selle käigus võibki ilmneda, et kannatusi on vaja, kuni neist hakatakse sügavamalt õppima ja muudetakse seda, kuidas elatakse ja mida oma ellu valitakse. Ka seejärel võib tulla katsumusi, mis saadetakse nö kõrgemalt poolt. Mõni selleks, et Sind tugevamaks karastada, aga üks võib-olla lõpuks ka selleks, et Sind siit puhkama viia. Ja kes oled Sina, et püüda põgeneda kõrgema tahte eest? Su enda kõrgema mina tahte eest? Jah, vanasõna kehtib: kes ennast ise hoiab, teda hoiab ka jumal. Ent seda ei peaks tõlgendama juhisena peituda maailma ja elu kogemise eest skafandriga tsiviilkaitsevarjendisse kogu ülejäänud eluks. Kuigi – Sa võid, kui selline elu on Sinu jaoks elamist väärt. Vaba tahe täiesti eksisteerib.

Seda kõike mõista, tähendab mitte elada hirmus, mitte alluda nõmedustele, vaid valida alati oma tee, oma sügavamast sisemisest äratundmisest lähtuv tee. Soovin sellist usaldust enda vastu ja julgust kõigile! Paljad näod on ilusad ja ehedad. Tänagem nende eest! ❤