/5 minuti lugemine/
Täna tuli meil Elisega jutuks üks eesti kutt, kes postitab selliseid tekste FB-sse, nagu oleks ära valgustunud. Arutasime, kas võib olla, et keegi LSD-ga tõesti jõuab absoluutsesse teadlikkusesse iseendast, jääb seal püsima ja soovib veel teisi ka aidata, sest ehk „sedasorti postitused äratavad üles mälestused inimeste tõelisest minast“?
Olen seni olnud arusaamisel, et psühhedeelikumid aitavad küll tõhusalt tervendada sisemisi haavu ning annavad korraks tiivad, millega näha oma elu kõrgemalt ja paremini, ent ei põleta ära karmat ega vii püsivasse teadlikkusesse. Jaa, kogemus võib olla võimas ja avardav ja muuta inimese arusaamu ja eluvaateid kardinaalselt, ent see jääb vaid kogemuseks, mis möödub, ega kinnistu püsiva seisundina. Selle kogemuse ja saadud mõistmiste pealt võib paljugi ära seletada ja tõepoolest muuta oma elu, ent see pole veel jäävalt egota ja totaalses kohalolus elamine. Vähemalt ma pole selliseid seni kohanud. Ükski valgustunu, kellega olen kohtunud, ja neid on mõned olnud, ei ole samuti andnud lootust, nagu võiks psühhedeelikumid kedagi lõplikult kohale tuua. Mis siiski ei välista, et nii võib juhtuda… või mis? Ajad muutuvad ja teid tõe juurde on ometi lõputu hulk.
Olgu nagu on, see noor Eesti mees tundub igatahes rääkivat asjadest üsna täpselt. Niivõrd, kuivõrd on üldse võimalik rääkida täpselt millestki, mida ego-meel ehk mõistus hoomata ei suuda, kuna täielik teadlikkus asub väljaspool seda. Loodetavasti õnnestub temaga kunagi näost-näkku kohtuda ja vestelda, sest vaid nii on võimalik terasid sõkaldest eristada. Vahetult tunnetades. Interneti meeme koostades võime kõik tunda end korraks valgustunutena. Asjaolu, mis jätkuvalt räägib päris kontaktide olulisusest inimeste vahel.
Siit hargnes meie vestlus Elisega edasi teemale, miks sel härrasmehel, kui ta nii õigeid asju räägib, on postituse all vaid neli-viis laiki ja heal juhul paar kommentaari? Kas inimesed ei oska väärt asju hinnata või on ta alles alustanud ja pole veel lugejaid-jälgijaid tekkinud või pole ikkagi päris ehe? Eheduse asja aitaks vast selgitada kohtumine, nagu eelpool mainitud. Kuid, kui ma vaatan tagasi omaenda praeguseks 15 aastat kestnud vaimsele teekonnale, võiksin pakkuda tema vähesele populaarsusele kolme põhjust.
I Ükski prohvet pole kuulus omal maal. See vana ütlemine sisaldab tõetera vist eelkõige eestlaste kohta. Me nagu ei saaks rahulikult pealt vaadata, kui keegi on jõudnud kuidagi paremasse kohta või kaugemale, kui me ise. Ikka kipub sisemust närima kadeduseuss, mis ei lase tunnustada, hakates pigem maha tõmbama, et selle najal end veidigi toekamana tunda. Selle all peitub muidugi sügav ebapiisavuse või alaväärsuse tunne, mis näib olema kirjutatud lausa rahvuse arhetüüpi. Põhjuseid võime leida nii rahvuse kui eriti isiklikest ajalugudest. Need on mustrid, mida antakse vääramatu järjekindlusega üle põlvest põlve.
Kuid sellest on kena väljapääs. Vähemalt võiksime tunnustada head, kui näeme. Kasvõi põhjusel, et ainult see loob võimaluse, et ka meid endid tunnustatakse meie loodava hea eest. Selle teadvustamine aitaks igaüht ennast rohkemgi, kui seda, keda tunnustatakse. Kuid loomulikult võiks täielikuks transformatsiooniks tegeleda eelpoolmainitud alustunnete ning mustrite tervendamise ja muutmisega.
II Tõeline teadmine ongi vähestele. Kõige sügavam tõde tõmbab alateadlikult vaid neid, kes on sellega kohtumiseks valmimas. Arvan, et mitte tingimata selles elus. Vahel valmistatakse pinnast ette mõne järgmise elu jaoks. Kuigi ma ei tea viimast kindlalt. Võib-olla tuleb lähi-aastakümnetel mass-ärkamine? Loota ju võib.
Igatahes, kui vaatan tagasi osalemistele Eestit väisanud valgustunute satsangidel. Olen neid siin ka ise organiseerinud aastast 2010. On olnud ilmne, et satsangid pole midagi, mis masse meelitaks. Jah, neis on käinud paljud, kes tänagi Eesti spirituaalsel maastikul toimekad, kuid neistki paljud vaid mõne korra, uudishimu rahuldamas. Sõnum, mis valgustunutel on, pole lihtsalt piisavalt seksikas. Ses pole midagi, millega ego end ehtida saaks. Varem või hiljem mõistab ego alateadlikult: „Oi kurask – see võib mulle hoopis saatuslikuks saada!” Kuigi sedasi kindlasti ei väljendu, ning otsib asjatamist kusagilt mujalt, kus võimalik mõni pagun või tärn (nt sertifikaat) juurde saada.
III Inimesed otsivad midagi kergemat. Midagi, mis annaks kiire dopamiinilaksu ja saaks ekraani edasi rullida või midagi praktilist. Näiteks: hetkelist leevendust muredele; suuremat seksikust, mis tõmbaks ligi enam rahuldava(d) partneri(d); materiaalset heaolu; teadmisi-oskusi enda ehtimiseks (ja rahaks pööramiseks); seda kuidas elada õnnelikumalt, midagi eriti oma elus muutmata…
Vaimne teekond on riukalik, palistatud ohtrate ahvatlevate kõrvalharudega. Mis ei tähenda, nagu need kõrvalrajad ei viiks kunagi sihile. Põhiline, et vast kõige otsemad rajad, nagu näiteks neo-advaita mitteduaalsuse tee, on ühekorraga nii kõige lühemad, kui kõige keerulisemad. Pealtnäha väga lihtne, ent vajab kvanthüpet teisele poole ego ja mõistust. Kuivõrd mõistus ühes egoga (sageli samastatud) ei suuda valgustumise olemust kunagi mõista. Vabanemine pole nimelt egole vaid egost. See on, kui ego ei ole. Jaa, intellektuaalselt saame aru, aga oled ehk muudeski aspektides taibanud, et päris teadmine tuleb läbi kogemise ja mitte läbi intellektuaalse mõistmise?
Meid pea-aegu kõiki juhib ikkagi ego. Tunnistame seda või mitte. Hingeteadvus suunab ego siblimist küll aina enam neil, kes on eneseotsingu teekonnal. Ent ka neil kõigil ego ikkagi eksisteerib. Loomulikult – muidu nad ju oleks juba kohal. 🙂 Vaimne ego on aga, nagu Mooji tavatseb öelda, eriti toksiline ego vorm. Ja ego on kaval. Viskad uksest välja, on nagu hea müügimees varsti aknast tagasi. Egol on suurepärane oskus viia meid seiklema. Eriti kohtadesse, kus ta ise saab, kasvõi ego lõhkumise sildi varjus, märkamatult kasvada.
Sellised kohad on sageli seotud spirituaalsete praktikatega. Näiteks jooga – Sa ikkagi teed midagi käegakatsutavat ja võid saada instruktoriks (pisut nagu tähtsamaks) ja hakata teisi juhendama. Ja keha saad ilusamaks ja tervemaks ju ka. Kuigi jah, Patanjali nägi ette kaheksa-astmelist valgustumise teed, millest asanad kolmas ja lubatud vaid sellele, kes kahte esimest valdavad. Kahtlustan, kas iga „jooga-guru” neist eelmistest isegi täielikult aru on saanud? Kui palju noid „gurusid” aga ära on valgustunud, kerkib omaette küsimuseks.
Näiteks kõikvõimalikud šamanistlikud praktikad, nägemise ja kanaldamise võimed, manifesteerimised ja muu säärane. On äge hakata tajuma astraalilma ja -olendeid või manifesteerida endale uus bemari. Elu muutub värvikamaks, ise natuke erilisemaks. Kuigi päris kindel ei ole, kuidas see edasi kasvada aitaks või kes väidab Sulle olevat kanalis see “algallikas” ise. Ikkagi päästab vaimne sulerüü kusagil hinge põhjatuses haigutava tühimiku tunnistamisest, korduvate mustrite lahendamisest. Suure bemmi või kirju šamaanirüü tagant tundubki see kõik juba tühisem ja vaid natuke segav. Tõesti, miks mitte – nii võib oma elu elada küll. Kellele seda valgustumist ikka niiväga vaja on? Siingi, hea ninaesine.
Üks ahvatlev vaimne praktika, milles ülimat vaimset eesmärki – valgustumist lubatakse, on tantra. Oi kui salapäraselt seksikas ja palju naudinguid tõotav! Mõtlen just seda osa, mida meil tantra pähe serveeritakse siin. Ütleb kohalik „tantra-guru” samuti, et hei – mehe ja naise vaheline intiimsus on ehk vaid 10% tantrast, aga ega ta eriti palju muud ei õpeta ikkagi. No muidugi – pole ju nõudlust. Piisab poolest rehkendusest ka. Iseasi, kas „guru” enamat isegi valdab? Kes soovib tantra olemusest head pilti saada, võiks lugeda Daniel Odieri raamatut: „Tantra. Erootilisuse püha mõõde”. Selle lugemise järel võib tekkida kahtlus küll, kas kursuselt-kursusele käies ja sekka mõnd tantra-tantsu tehes on ikka võimalik tantrikaks saada ja kõiksuse teadvusse jõuda?
Ei, ega tantral ja joogal polegi midagi häda või šamanismil, kõik on väga head teed. Üksnes pakuvad palju enam meeltele ja kehale, kui näiteks satsangid ja on seetõttu kõvasti populaarsemad. Ja pikemad. Ja käänulisemad. Kui ei jaksagi lõpuni käia, kui ei aita enda mõistmisele või kannatuste vähendamisele kuigivõrd kaasa, on saadud vähemasti midagi praktilist, mis aitab seda elukest mõnusamalt ja endaga rahulolevamalt veeta. Mis siis kui peaasja ei saa. Kas see pea-siht on üldse midagi, mida noid teid käiv spirituaalne otsija püüdleb? Ehk piisab sellest, et on lihtsalt äge? Nii juhtubki, et keset seda ägedust seisab käed puusas tagauksest sisse hiilinud ego, ees buda mask, seljas pesemata hipiriided. Kas meil selline plaan oligi?
Olen õppinud, et tasub endalt küsida: miks ma midagi teen? Kõike võib teha, kusjuures, aga tehes teadlikult, viib see arengus edasi. Seda teadvustades käid valitud õppetunnid ja kogemused läbi ikka, aga võib juhtuda, et tarbetu langeb iseenesest ära ja ühel hetkel Sa leiad, et pole kunagi kadunud olnudki.
Usalduse tee 