Usalduse tee

/11 minuti lugemine/ Lühendatult avaldatud EPL arvamusveebis ja Külauudistes.

Sattusin jälle sotsiaalmeedias verbaalsesse löömasse. No oli kohe vaja minna torkima. Nagu mingi paharett istus sees, kes otsustas kepi herilasepessa torgata, kui oli lugenud, kuidas maskistatud kodanikud üksteise kujutelmadele bravuurikalt takka kiitsid. Ikka kui hoolivad ja teaduse usku nad on ja kuidas mingi seltskond vastutustundetuid lamemaalasi ohustab kõiki, sest ei kanna maski ning veel julgevad sellest rääkida!

Parafraseerides kurikuulsat propaganda-sünnitajat: kui kuulen fraase „teaduslikult tõestatud” või „teadlased ütlevad”, haarab mu käsi kabuuri järele^[1]. Seda sellepärast, et teadusekummardamisest on saanud justkui uus religioon. Kõik, mida teadlaseks tituleeritu iganes mainib, on aksioom. Õiged on need kes seda järgivad. Olgu inimese oma kogemus milline tahes. Mitteuskujad on ketserid, kes tuleks risti lüüa. 

Teadus vs teadus

Olen ise teadust teinud ja seepärast hästi kursis selle võimekusega maailma seletada. Pikalt ei peatu, aga olgu öeldud, et see on vääga piiratud. Uued avastused, mis eriti radikaalsel juhul vormuvad paradigmamuutusteks, annavad aeg-ajalt teed hoopis avaramale mõistmisele. Tõsine teadlane ise kahtleb pea-aegu kõiges. Lisaks kehtib iga teadusjäreldus kindlatel eeltingimustel, mida aga ükski seda kajastav uudislugu enamasti ei lisa. Tagatipuks eksisteerib suur hulk nn teadust, mis avaldab üksnes tulemusi, mida selle teaduse rahastaja vajab. Seega pole vast eriti üllatav, et teadust leiab seinast seina ja selle abil võib tõestada risti vastukäivat. Millist teadust uskuda? 

Niisiis tekkis soov neist superhoolivaist nende oma relvaga pisut õhku välja lasta. Kulutasin, neetud mitu päeva, et kaevuda läbi igat sorti teadusest ja saamaks pilti ette. Propaganda ajastule kohaselt pole mitte igasugune teadus lihtsalt leitav. Otsingute kõige peale laotab täiesti neutraalne guugel kihtide viisi valitsevat narratiivi toetama loodud lugusid. Juhus? Usud, et need on olemas? Näiteks selliseid, kus miski õigel ametipostil olev tähtis isik teatab: „Maskidest on kasu!” Süvened, millel see põhineb? Saad teada, et kellegi teise tähtsa, seekord arsti, arvamusel. Millel see põhineb, jääbki saladuseks. Järgmine: „Maskid aitavad pidurdada koroonaviiruse levikut!” Uurime lähemalt, selgub, et see põhineb real retsenseeritud uuringutel, millest mõned ei kannata vähimatki kriitikat, olles nt valimiga viis inimest või demonstreerides anekdootlikku dokumenteeritust.

Veel järgmine lugu teatab, et nüüd on USA Haiguste Ennetamise ja Kontrolli Keskus (CDC) saanud kindla tõendi, et kaks maski on parem kui üks. Heureka! Pange aga kihte juurde ja mida vähem õhku läbi pigistate, seda vähem tuleb viirust ka! Loogiline, aga miks on vaja teist maski, kui juba üks pidi meid kõiki päästma? Pika otsimise järel leian selle uudise algallika, mida enamik meediakanaleid miskipärast ei pea vajalikuks avaldada. See on CDC enda uuring, tehtud inimnukkude peal laboris ja mõeldud kinnitama CDC varasemat retoorikat: sinu mask kaitseb sind. 

Siis on olemas veel WHO (Maailma Terviseorganisatsioon) juhtnöörid, mille legitiimsus paistab põhinema sellel, et need on… WHO-st. Muidugi, jumal ka ei põhjendanud midagi, ütles, et lihtsalt nii on. Jaa nõnda edasi.

On üksikuid tõepoolest teadusartikleid. Huvitaval kombel ühendab neid tõdemus: teave maski kasust on väga vastuoluline. Enamik jõuab sellest hoolimata järeldusele: mask aitab. Kuidas siis täpselt? In vivo täppismõõtmine on pigem teostamatu ja tüüpiliselt on sellise teaduse aluseks laborikatse, kus pump imiteerib köhatust ja suunab läbi inimnäolisele nukule perfektselt teibitud maski hingeõhuga sarnaneva aurupilve. Teisel pool mõõdetakse, mitu piiska läbi tuli. Nojaa, see on laboriteadus, mis teoorias tõepoolest toimiv. Elu on teadagi mitmepalgelisem. Alustades kasvõi sellest, kui ideaalselt õnnestub maski servad omale näkku kleepida. 

Mõõdame üle!

Milline see maski abi õieti on, mida laboriteadus järeldab? Keskeltläbi selline, et puff korjab kinni 24-63% piiskasid, riidemask 28-75%, kirurgimask 41-83% ja N95 respiraator 95-99%. Neist protsentidest ei tasu siiski kohe eufooriasse sattuda. Määradest kõrgemad kehtivad suuremate piiskade puhul, tüüpiliselt üle 2 µm. 1 µm väiksemaid piisku lasevad kõik ohtralt läbi, sealhulgas 5% jagu isegi muidu vankumatu N95. Üldse öeldakse N95 muutuvat relvituks alles alla 0,3 µm osakeste ees. Visiir on kogu seltskonnast eriline staar torgates silma maksimaalselt 23%-lise kaitsega, ent peenemates kategooriates jääb „kaitse” koguni negatiivseks. See tähendab, et visiir ei hoia midagi ära, üksnes jaotab ringi.

Ent vaadakem, milline on eeltoodud kaitsete praktiline tähendus. Selleks on, isegi kui te matemaatikat ei armasta, vaja veel mõned numbrid kõrvutada. Ülevaatlikkuse huvides teen neist tabeli:

Nähtus	Teadaolevad mõõtmed
bakterid	0,40…5 µm
viirused, sh	0,02…0,25 µm
gripiviirus	0,08…0,12 µm
koroonaviirus	0,06…0,14 µm
veepiisad	5…10 µm
veepiisad aerosoolina	0,1…5 µm

Esimene, mida tähele panna on, et ka vingeim maskide seas N95 on võimetu paljaste viiruste vastu, isegi kui nood liiguvad grupiviisiliselt. Kuna viiruste maailm on nii kuratlikult pisike, pole keegi neid kunagi tegelikult ninast välja lendamas näinud. On oletused. Üks teadusliku konsensuse tuge nautiv oletus seisneb selles, et viirusele ei meeldi rännata üksi, vaid üksnes mõne vedelikupiisa turjal. Sellele apelleeritaksegi maskide kaitsevõimest rääkides. Noja tõesti ilmneb, et normaalne süljepiisk takerduks N95-e üpris kindlalt. Isegi sado-masolikult seksikat anonüümsust lubav riidemask võtaks kolmveerandi tilku rajalt maha. Veidi rohkem kole sinine lapp, mis peidab enamikku nägusid. Nii ilusaid, kui kurje.

Infot tilgub juurde

Edasi läheb asi huvitavaks. Vastumeelselt (sest ilmselgelt segab see maski-hosiannat) on asutud tunnistama, et viirus siiski ei passi kopsus mööda vihisevaid veepiisku, et neist vallutusretkeks kõhukaim välja selekteerida. Oh ei. Palju proosalisemalt kleebivad nad end valimatult ja hulgakaupa külge ka äbarikele tuumpiiskadele. See tähendab, et hõlpsamini kui arvatud, levib viirus aerosoolpiiskadel senise peremehe ülerahvastatud organeist kaugete meetrite taha. Muide, 1 µg-st väiksemad aerosoolid moodustavad väljahingatava õhu niiskusest ligi 90%.

Heites pilgu tabeli alumisele reale, peaks ühel viiruspelglikul kodanikul minema nüüd pisut kõhedaks. Kuulus N95 hakkab feilima. Peagi tänavaprügi konkurentsis konisid edestav sinine laseb väiksemaid aerosoole läbi 45-59%. Aga lubage meelde tuletada, et needki numbrid kehtisid vaid laboris, kus hoolas valges kitlis doktorant Pumba-Aadule värske maski veatult ette teipis. Mis veelgi hullem, vabadusse pääsenud kurjamid ei vaju mitte köhijast 1,8 m eemal hoo kaotanud tilgal kossdi põrandale. Selline saatus tabab vaid suuremaid piisku, mida enamik maske suht okeilt püüab. Aerosoolid naudivad lahedasti 7-8 m lendu, püsides soodsates oludes õhus tunde, enne kui maanduda otsustavad. Heites sellega halastamatu väljakutse poolele 2+2 reeglist.

Üks nüanss veel. Survega läbi maski on asjalood veidrad. Vastupidiselt tavaloogikale liuglevad osakesed normaalsel hingamisel ja rääkimisel palju kergemalt maskipooridest läbi, kui köhimisel või aevastamisel. Köhatamisel tekkiv surve paiskab piisad suuremasse turbulentsi ja nii põrkavad nood niitide ning kiudude pihta rohkem ja suurem hulk lõpetab neid kuulsusetult maskikihtide vahel konutades. Kuigi – köhides lendab virione (väikseim viiruseosake) see-eest välja suurem saadetis. Aga sellest lähemalt allpool.

Väike analüüs ei teeks paha

Siinkohal ütleb kuulekalt end maski veenda lasknud riigialam: „Ja mis siis kui mõni virion tulebki läbi! Suur osa jääb ometi kinni ja ikkagi on väiksem võimalus haigestuda!” Põhimõtteliselt on tal õigus, et tuleb vähem läbi. Aga jälle veab tavaloogika alt. Nupukam küsib, end ettevaatlikult dogmaatika alt vabastama asudes, aga kui suure hulga viirusega on üldse vaja pihta saada, et nakatuda?

Astume alale, kus puudub teaduslik konsensus. Üldine seisukoht on, et kuna COVID hinnatakse väga nakkavaks, piisab viiruse peremeheks saamiseks pigem üsna pisikesest hulgast virionitest. Nii, ja milline on pisike hulk? Leidsin erinevaid teaduslikke seisukohti.  Milline teile tõenäolisem tundub: kas üks virion, kümme, sada või tuhat?? Puhtalt omaenda loogikat kasutades ja teades, et kuna tegu organismile uudse tegelasega, pole selle kaitseks relva veel olemas. 

Kuni mõtlete, panen kirja, et ka üks (!) virion loetakse viimaste putuka-katsete alusel piisavaks, et nakatuda. Mõni viiruste ekspert pakub vajalikuks 10-1000 tükki. Teised hindavad, et üldjuhul 100 ja 700 virioni vahel nakatab korralikult. Veel leidub uuring, mille kohaselt ID₅₀=13. Maakeeli: 13 virioniga pihta saanud inimestest pooled nakatuvad.

Näidete varal pilt selgemaks

Loogikarajal sammu pidav lugeja tahab nüüd teada, mitu virioni ühe haige köhaga teda piirama asub? Seda on mõõdetud. Keskmiselt mahlane köhatus lennutab välja pilve, milles võbeleb browni liikumises ~3000 aerosoolipiiska. Nood kannavad emotsioonitult turjal isegi kuni 200 miljonit virioni. Aevastus korrutab need numbrid kümnega. Ehk, isegi, kui va haigena poodi tulnud närukael kannab N95-e, mis haruldaselt sobitub tema näokumerustega, võite olla kindel, et köha peale asus teie poole teele 10 miljonit kahtlaste kavatsustega pisilast. Isegi väga konservatiivsel hinnangul võimalus 10 tuhat korda haigestuda. Ja seda kehva ventilatsiooni puhul koguni mõne tunni vältel. Samal ajal, kui haige reo, oma produktid kätte saanuna, ammu tekkide vahel Goldrexi rüüpab. Mida ma muide ei soovita.

Olgu, äkki ohtlik kaasmaalane pole veel nii haige, et ei suudaks poetiiru köhimata ära teha? Hingab rahulikult oma ebaesteetilisse sinisesse, mis mõne jaoks sama loomulik riie kui tagumikku katvad püksid. Uskumatu, aga tõsi – keegi maskifänn võrdleski oma nägu sel viisil tagapalgetega… 

Teadus pakub teile selgituse. Rahulik hingamine eraldab õhku üle 30 virioni minutis. Mäletate, imelikul kombel tuleb neid hingates maskist läbi proportsionaalselt rohkemgi, kui köhides. Kui sümptomiteta haige sunnik aga rääkima satub, emiteerub virione minutis üle 200. Selge, miks on 2+2 reegel. Säilib lootus, et kaheksi käivad enamasti paarid ja neil on kodus teineteisele kõik ära öeldud. Tänaval ollakse rohkem vait. Eks ta õige ole – taasjuurutataval pealekaebamise ajastul saab vaikimisest uuesti kuld. Erinevalt vahepealsest ilmselgelt ekslikult pluralistlikust perioodist. 

Kuid vabandage minu kõrvalepõige (millel siiski võib olla teemaga enam seost, kui esmapilgul tundub). Tagasi füüsikasse. Niisiis paiskab läbi sinise hügieenisideme hingav sümptomiteta haige paaris minutis lendu piisavalt virione, et üks teist – sina või su kaaslane statistiliselt tõenäoliselt ikkagi nakkuse saab. Tõsi, selleks peaksite tal need kaks minutit poes järel jõlkuma. Maskiga või maskita. Või passima kassasabas, millest 8 meetri raadiuses nakkunud tõbras pikemat aega hingas. Meetod toimib kindlamini, kui poe vent ei tööta. 

Aga mis siis kui õigus on neil teadlastel, kes arvavad, et piisab isegi ühest virionist?! Ehk peaks kehtestama reegli, et kirurgilise maskiga tohib poes olla ühe minuti? Ilma köhimata mõistagi! Seksika või nunnu riidemaskiga vähem. Kui sellised 40 sekundi pärast välja visataks, tunneksite end turvalisemalt?

Mida kõigest sellest järeldada?

Võib teha veel arvutusi ülaltoodud numbritega. Ja ma õhutangi neid tegema. Oma silm on kuningas. Võite sisestada valemisse oma lemmikmaski näitajad ja hinnata, mis tõenäosus teil on teistest vaesekestest tõeliselt hoolida, kui te ikkagi peate korraks toast väljuma?

ECDC raporti järgi maski ebasoodsad mõjud:

ärevus

raskused hingamisel

nahaärritused

ebamugavustunne

peavalud

takistatud kommunikatsioon

taaskasutmisel kõrgenenud nakatumisrisk

kasvanud keskkonnaprügi

Üks peaks siiski selge olema. Mask vähendab jah õhku ja sealt ninna sattuva viiruse hulka. Kuigivõrd, ja vaid perfektselt juhendikohasel kasutamisel. Ent loota, nagu see nakatumise ära hoiaks, on illusioon. Soovmõtlemine. Maski kasu võib, toonitan VÕIB, sest seegi on teaduslik hüpotees ja mitte fakt, seisneda vaid selles, et saades korraga pihta väiksema doosi virionidega, haigestud kergemalt. Aga selle peale ma mürki ei võtaks.

Eeltoodu kinnituseks imbub hirmupandeemiat toitva teaduse sekka üksikuid teistsuguseid uurimusi. Euroopa Haiguste Ennetamise ja Kontrolli Keskuse (ECDC) veebruarikuine raport töötas kriitiliselt läbi senised maskikandmise uuringud ning analüüsis mõjusid nö päris oludes. Aruanne resümeerib: „Tõendid osutavad, et meditsiinilistel maskidel on väike efektiivsus nakkuse leviku pidurdamisel, kuid selle efekti ulatus jääb ebaselgeks. Mittemeditsiiniliste maskide kohta on tõendeid vähe ja nende usaldusväärsus on väga madal.”

Ilusas ettevaatlikus ja kuivas teaduskeeles öeldakse: pointi pole. Aga, see ei takista muidu värskendavalt tasakaalukal raportil soovitamast: vaatamata sellele, on igat sorti maskid head ja tuleks kanda. Kas märkate vastuolu? Abi pole muhvigi, aga kandke ikka! See võib olla praegusaja teaduse parketikõlbulikkuse proovikivi sotsiaalselt tundlikul teemal. Isegi, kui järeldus ei toeta valitsevat narratiivi, leidub võimalus pookida juurde midagi, mis terviseametite ettekirjutusi legitimeerib. Kuigi, selline soovitus võib tulla ka sellest, et teaduseetika sunnib ebamäärase tõendatuse (ja poliitilise surve) juures seniste suuniste muutmisega pigem ettevaatlik olema. Igatahes ei anna raport nõu maski kõigile ette suruda, veel vähem selle mittekandmise eest represseerima asuda. 

Sõltumatu valitsusväline uurimisinstuut John Locke Fond on avaldanud maskikohustuse osas harvaesinevalt kriitilise artikli. Selles toodud statistikast nähtub, et maskikohustuse kehtestamisel ja nakatumiste arvul puudub igasugune loogiline sõltuvuslik seos. Seda ilmestavad mõned siin illustratsiooniks toodud graafikud. Enamasti on maskinõude seadmise hetkel nakatumine olnud juba allapoole liikuvas trendis. See on statistilise aegrea pikenedes kõikjal taas ülespoole rühkinud ja esimest lainet ületanud. Vaatamata maskikohustusele. Mõttekoht.

Äh, meil on tervikmeetmed!…?

„Olgu, mask üksi võib jääda väheks, aga osana tervikmeetmeist ju ometi abiks!” kuulen õlekõrre järele küünitavaid kriitikuid häält tõstmas. Küsin, kuidas täpselt on puhaste kätega teistest eraldi konutades turvalisem olla maskis? Kas sellevõrra, et seal kaugel jõuab teieni õhu kaudu väiksem arv virione, mille read omakorda maski poolt veelgi harvendatakse? Nii hõredaks, et enam ei nakkagi. See tähendab alla 100, alla 13 või alla ühe? Loogiline oleks, aga põhilise töö teeb ära siin distants. Maski roll on marginaalne. Pealegi väga raskesti mõõdetav, kui viiruse kontsentratsioonid jäävad niivõrd madalaks. Aga printsiibis tõesti, ka 4% efekt, mida mõni kriitiline uuring suutnud näidata, on ikkagi efekt. Võib-olla selles peitubki tõsiste teadus-uuringute nii suur ebakindlus maskiteemas – mingi kasu justkui oleks, aga tihti jääb see statistilise vea piiresse, olles mõjutatud väga paljude raskestikontrollitavate tegurite poolt.

Samas kui ikkagi peate sisenema kesise ventilatsiooniga ruumi, kus mõne tunni eest on hinganud, rääkinud või hoidku selle eest – köhinud nakatunu? Distantsi pole enam kellegagi mõõta, desinfitseeri käsi palju jaksad, kuid viirus-sinder on ju õhus. On küllaldane, kui teie mask laseb läbi üksikud virione kandvad piisad ja kogu ettevaatus oli asjatu. Ning see laseb need läbi. Ilma illusioonideta.

Kogu meetmestiku analüüsimine ei mahu käesolevasse artiklisse, kuid olete ehk kuulnud, et kett on nii tugev, kui selle kõige nõrgem lüli. Mask on eeltoodu põhjal kaheldamatult see kõige kipakam. Ma ei kiida taevani äraspidist efekti ja nahakahjustusi tekitavat desinfitseerimist. Distants ja eraldumine saavad olla vaid riskirühmade jaoks või soovituslikud. Kõigile kehtestamisel viib see muus mõttes riskirühmadeks ka ülejäänud rahva. Oleme sotsiaalsed olendid ja vajame päris kontakti. Kui lockdownidest ja oma näo peitmisest saab regulaarselt korduv uus normaalsus, tekib õigustatud küsimus, kas elu on sellisena elamisväärne? Keskenduks pigem sellele, kuidas kohaneda koroonaepisoodidega, nii nagu oleme kohanenud gripiga? Püüaks saavutada vastupanuks hea tervise. Nagunii näib, et koroonalained alluvad sarnasele korrapärale nagu gripihooajad. Maskista end palju tahad, nakatumine kahaneb ikka alles siis, kui laine järele annab. 

Mida sellest kõigest järeldada? Esiteks seda, et suur osa teadust on poliitika teenistuses, olles seetõttu vaid mingisugune poolteadus. Vehkimine fraasiga „teadlased soovitavad” peaks tänapäeva maailmas kohe kahtluse punase lipu püsti tõstma: kas see ikka on nii? Kahtlemine, on iseenesest teaduse üks alustalasid ja tõsine teadlane ei solvu, kui tema teoorias kahtlete. Mingi uskumuse küsimärgi alla seadmine ärritab ainult seda, kes selles tegelikult kindel ei ole, vaid järgib pimesi. Või mis te arvasite, miks maskikandjad avatud rõõmsate nägudega inimeste peale nõnda vihastavad?

Teiseks tundub, et WHO, selle käepikendus Terviseamet ja nende lõa otsas tiksuv valitsus üksnes üritavad jätta muljet, et on midagi, mida saame teha selle ülehaibitud õudusega toimetulekuks. Tegelikkus on selline, mida ei taheta tunnistada: viirusega tuleb elama õppida, aga seda ei saavuta selle eest peitudes. Jõuline asendustegevuste, nagu inimliku kontakti keelamise ja maski sund viib paratamatult vastuseisu tekkele ja haiguseohust suuremate sotsiaalsete probleemideni. Seda enam, et väga paljud on selle aasta jooksul koroonas olnud ja suurele hulgale oli see pigem üsna kerge haigus. Allakirjutanu nende hulgas.

Kas midagi saab teha?

Ähmi täis ja ametnikke uskuma jäänud kodanik võib nüüd küsida, kas me siis ei saagi midagi teha ja kas natuke ikkagi tasuks maski kanda? Minu vastus on, et saame küll. Me saame toituda tervislikult. Saame teha sporti, käia palju värskes õhus. Väga olulisena saame tegeleda oma sisemaailmaga, tervendada psühhes olevat, tulla hirmudest välja ning hoolitseda oma suhete eest. Selle kõigega tugevdame oma immuunsust ja võidame igasuguse haiguse väikesema vaevaga. 

Peab aru saama, et viiruse kui nähtusega võitlus, on ette kaotatud. Parimal juhul surume ühe viiruse maha, aga ainult selleks, et saaks ilmuda uus ja hullem. Või tuleb vana tagasi muteerunud kujul. Vaadake ajalugu, kui see siin näis ootamatu. Tähelepanelik märkas, nagu räägiksin endale vastu, ent vastuolu ei ole. Minnes võitlusse mõistuse tasandilt ja viiruse kui liigi või nähtusega, ei ole võimalik võita. Kuid viies end heasse olekusse ja keskendudes haiguse asemel tervisele, võidab meie keha viiruse mikrotasandil kerge vaevaga. Ehk Lao Zi vaimus: võitle ilma võitlemiseta. Ja mida meil siis vaja on tegelikult: kas seda, et keegi kunagi kusagil ei haigestuks või seda et mina ise siin ja praegu oleks terve? 

Kui viimane küsimus tundub mittehooliv, leppige asjaoluga, et teil on selle maailma kohta veel palju õppida. Ja kandke maski muidugi edasi. Ükskõik millist või kuidas. See kaitseb teid. Tegelikult ka. Sest annab pisukesegi turvatunde ja nii loote vähem seda, mida te tegelikult ei taha. Ent, palun, püüdke mõista, et see, kas keegi teine maski kannab, pole teie asi talle ette kirjutada. Eelnevast pidi ometigi selgeks saama, et varem või hiljem saate viirusega pihta nagunii. Ja teie enda otsustest oma keha ja elu kohta sõltub, kui kergelt või raskelt see teis kulgeb.

Vandenõuteooria!

Kuid sellest kõigest võib teha ka kolmanda järelduse. See on selline, mille väljatoomise eest muutun mõne silmis kohe lamemaalaseks. Ma muide olen veendunud, et maakera on ümmargune, aga see ei loe. „Lamemaalane” on kujunenud sildiks, millega kleebitakse üle see, kelle küsimustele ja argumentidele enam ei osata vastata, sest peavoolus jutustatavas loos on augud sees, mis neid ei kata. See kolmas järeldus nõuab eraldi süvenemist ja läheb selle loo põhiteemast välja. Võib-olla käsitleme seda ükspäev. Ettevalmistuseks soovitan lugeda George Orwelli raamatuid ja iseseisvalt mõelda, miks üha valjemalt räägitakse sellest, et meil võiks olla vaktsiinipass kuhugi pääsemiseks alati kaasas? Et mugav variant oleks sisestada see kiibiga naha alla. Ja laadida kiibile kogu su finantsseis, et võiks kaotada sularaha – jälle mugav ju! Lisaks nuputada, miks ühest terve immuunsüsteemi jaoks väga kergelt seljatatavast gripilaadsest viirusest on tehtud nii hirmus koll, et ükski meede pole liiast selle vastu võitlemisel? Panna tähele, kuidas mask küll niiväga sarnaneb suukorviga ja mõelda milline tähtsus on meie elus sümbolitel? Küsimusi on muidugi palju ja neid tasub küsida. Kuni veel saab, ilma mõtteroima sooritamise eest vihakõne paragrahvi alla minemata. Aega ei pruugi väga palju enam olla, et vabadust säilitada.

---

^[1] Ärgu väikese lugemusega lumehelbekesed haaraku nüüd kohe vihakõne paragrahvi järele, vähemalt mitte enne, kui pole enesele sõnade metafoor ja belletristika tähendusi selgeks teinud.