/2 minuti lugemine/
Helistas mu 91. aastane kunagine füüsikaõpetaja. Vanahärra on kõrgele eale vaatamata kadestamisväärses vaimses vormis ja tunneb endiselt sügavat huvi maailma asjade vastu. Räägime temaga aeg-ajalt Pärnu jõe kestliku haldamise üle ja peame plaane suvel koos kalale minna. Ikka tema loodud ja leiutatud lantidega. Ühel patentki olemas.
Seekord märkis Pärnu linna aukodanik, kellel paar kuud tagasi covid-vaktsiinid saadud, õnneks tüsistusteta, et sõber toonud talle hiljutise Õhtulehe. Selle, milles intervjueeriti teiste seas mind koos abikaasaga, kui koroonapiirangute vastaseid. Kenasti aus kajastus, mida nn peavoolumeedias harva kohtab. Vanapapi avaldas tõsist üllatust selle loo üle ja küsis, kuidas juhtus, et sellise kirjutasin? Täpsustasin, et ma ise ei kirjutanud vaid ajakirjanik otsis meid üles ja selgitasin, kuidas asi käis.
Lausa tajusin, kuidas vanahärra teisel pool toru pead vangutas ja küsis seejärel: „Kuidas te küll julgesite sellist, lausa nagu riigivastast, juttu rääkida?” Vastasin, et ajakirjanik tundus usaldatav ja lubas saata loo enne avaldamist näha. Et sain aru, kui keegi ei julge oma nime ja näoga välja öelda, et mõtleb teisiti, jätkub meedias valimatu ühekülgne info esitamine ja teistimõtlejate stigmatiseerimine. Sellepeale tunnistas vana füüsik ja teadusmees, et jah, ta luges artikli läbi ja tal hakkas hirm. Hirm sellest, mis seal oli. Kohe väga hirm. Ent ta ei leppinud sellega, vaid luges veel. Ja veel korra või kaks. Kuni jõudis millenigi, mida väljendas mulle nii:
„Tead, ja siis ma hakkasin mõistma. Ma hakkasin aru saama, et siin on iva sees. Siin on väga oluline iva sees ja ma sain aru, millest te räägite! Teil on sellest asjast palju laiem arusaamine. Selline, mida paljudel ei ole.” Tal isegi ei olnud rohkem küsimusi, et miks või kuidas. Vestlesime ajakirjanduses esitatavast ühekülgsest pildist ja sellest, kuivõrd valitsus ikka põhineb oma otsustes teadusele. Märkisin, et olen uurinud mõned asjad enda jaoks välja ning selgitasin talle kui füüsikule arusaadavas keeles maski kaitsevõimest läbi viiruseosakeste ja aerosoolpiiskade suuruse ja maskide filtaratsioonitegurite. Jäi jutt, et viin talle ükspäev paberil enda Päevalehe veebis avaldatud artikli.
Miks ma sellest kirjutan? Sest see on hea näide, kuidas piisava avatuse ja soovi korral, on võimalik mõista enda senisest täiesti teistsugust arusaama. Kuidas huvi paneb süvenema ja kasvõi mitu korda üle lugema, kuni jõuab kohale tähendus, mis varem jäi varjatuks. Selline on uuriva ja ärksa vaimu omadus: püüd aru saada. See ei taha esimese emotsiooni peale last koos pesuveega välja visata ainult selleks, et mitte lubada endale vaevalist senise (vahel lausa kivinenud) seisukoha muutmise pingutust. Areng ongi mõistusele alati natuke väsitav ja vaevarikas. Muutumatus mugavustsoonis külitamine mõnus, ent viib fossiliseerumisele.
Üks mu hea tuttav, samuti väärikas, väga vitaalne ja vaimuterav, üle 80-ne proua Eva Saksamaalt ütleb ikka: „Tahad teada, mis on pikalt kestva tervise ja vaimuerksuse saladus? Ära kunagi lakka olemast uudishimulik!” Selline avatus ja uudishimu on hoidnud mu füüsikaõpetaja kõrge vanuseni suure mõistuse-selguse juures. Samal ajal kui temast kaks korda nooremaid näen ümberringi kurvakstegevalt fossiliseerumas. Ent see pole paratamatus, vaid valik. Soovin kõigile tarku valikuid!
Usalduse tee 