Usalduse tee

/9 minuti lugemine/ Autor: Sirje Presnal. Ilmunud Õhtulehe veebis 31.03.21 ja paberlehes 3.04.21.

Koroonapiirangute vastaste kohta liigub mitmesuguseid müüte: nad on lamemaalased, nad ei usu, et selline viirus on olemas ja nad üldse ei teagi, mis vahe on bakteril ja viirusel; nad ei hooli teaduspõhisusest ja neil on savi, et inimesed kannatavad. Päriselt aga on tegemist väga mõistlike ja pragmaatiliste inimestega, kes on koroonakodutöö teinud ära palju korralikumalt kui enamik nende süüdistajaid. Nad on jõudnud järeldusele – ühiskonna sulgemine teeb kokkuvõttes suuremat tervisekahju, kui viirus ise. 

See kevad algas koroonapiirangute vastase meeleavaldusega „Sõidame Eesti vabaks“. Ajakirjandus nimetas osalejaid „lamemaalasteks“, „koroonabandiitideks“, „teaduseeitajataeks“, „maskivastasteks“ ja „vandenõuteoreetikuteks“. Sotsiaalmeedia kommentaariumides sai rahumeelne protest külge suisa inimsusevastase kuriteo märgi. 

Õhtuleht leidis üles mõned meeleavaldusel osalenud inimesed, kes juhtunut rahulikult selgitavad.

„Minu jaoks oli see isegi üllatus, et inimesed sellele sündmusele nii valulikult reageerisid,“ tõdeb Tauno Jürgenstein (48), kes käis protestimas koos oma abikaasa Elis Anneliega (50). Jürgensteinid arutavad, et ilmselt oleks tulnud sündmust avalikkusele paremini tutvustada – sõnumid, mida taheti öelda, ei olnud päris selged. Kuid seni ei ole meedia nende poolele selgitamiseks ruumi pakkunud.

„Aktsioon oli eelkõige piirangute vastu,“ sõnab Tauno. „Selle taga on mõistmine, et kehtestatud piirangud ei ole adekvaatsed, nad ei aita midagi ära hoida, küll aga teevad elu mitmes mõttes hullemaks. Autoprotest oli eeskätt selle vastu, et keegi otsustab minu eest ära, mis on minu tervisele hea. Me juba praegu näeme, et on peanarratiiv ja valearvamus – see on väga ohtlik tendents.“

43aastane Kert (nimi allika soovil muudetud) lisab, et õigeid arvamusi on alati mitu, seal hulgas ka selle kohta, mis on Eestile õige suund. „Ma ei soovi, et põhiseadust eiratakse ja minnakse kallale isikupuutumatusele. Ei soovi, et riigi võimu kodanike üle uute seadustega veelgi suurendatakse,“ ütleb ta. „Ma ei soovi, et minu perekonda sunnitakse vastu tahtmist vaktsineerima või muudele teaduskatsetele alluma – me vastutame ise oma tervise eest. Ei soovi, et inimesed annaksid vabatahtlikult ära iseseisvuse, et elada edasi Euroopa Liidu, WHO või mõne muu ülemaailmse organisatsiooni võimu all. Ahjaa, maske ei taha ka elu lõpuni kanda – ei ole nõus, et see peab olema „uus normaalsus“. Kui saime gripi puhul aastakümneid ilma maskide ja vaktsiinideta, saame ka koroona puhul.“

Ning 50aastane Silja (nimi muudetud) ütleb: „Me avaldasime meelt vabaduse poolt! Eesti juhid ei mõtle enam üldse oma peaga, vaid on ennast Brüsselile maha müünud. Aga see ei ole okei. Kolmkümmend aastat tagasi oli Balti kett, millega vabaduse eest seisti. Praeguse meeleavalduse mõte oli umbes sama – me soovime olla vabad ja mitte saada surutud järjekordse diktatuuri alla.“

Süüdistused, et meeleavaldajad on koroonaeitajad, et nad ei hinda meditsiinitöötajate pingutusi ning on hoolimatud kaaskodanike vastu, ei ole osalenute sõnul adekvaatsed. Tõsi küll – nad ei poolda maskikohustust. 

„Mina koroonat ei eita. See on olemas! Ja maakera on ka ümmargune,“ naerab Tauno. „Aga hästi mugav on meid igasuguste nimedega nimetada, sest see annab teisele poolele – ja kahjuks on praegune olukord ühiskonna vastaspooleteks lõhestanud – justkui üleoleku.“

„Meie kohta öeldakse, et me ei hooli. Kas tõesti arvatakse, et meie oma eakatest vanematest ei hooli?“ on Elis Annelie nõutu. „Kas nad tõesti usuvad, et me oleme üks hull bande, keda lähedaste tervis ei huvita ja kes tahavad arstidele lisatööd?!“

Tauno leiab, et hoolimise argument on pandeemia kontekstis puhas manipulatsioon. „Rõhutakse emotsioonidele – kui kannad maski, siis hoolid, kui ei kanna, siis ei hooli. Ehkki tegeliku hoolimisega ei ole sel midagi pistmist, sest paljud teadusuuringud on näidanud, et maskide tähtsus viirusesse mittenakatumisel on marginaalne, peaaegu olematu. Mul on sel teemal hea lihtne rääkida, sest tegin enda joaks ära korraliku uurimistöö.“

„Mina tegelikult ei saa aru, mis see päris süü on, mida meile pahaks pannakse,“ sõnab Silja. „ Me ju tegelikult ei tee midagi sellist, mis oleks keelatud, ammugi mitte kriminaalne. Ja hoolimisest… Kuidas me siis ei hooli?! Kui ma lähen supermarketisse ja vaatan kärudesse, siis need on täis laaditud transrasvadega tooteid, poolfabrikaate, alkoholi… Kassas ostetakse veel tubakat. Lähevad koju, viskavad end teleka ette diivanile ja lösutavad seal. Nemad hoolivad, sest nemad kandsid maski? Keegi ei tule näppu viibutama, kui suurt kahju nad põhjustavad oma tervisele ja kui suurt kulu tervishoiule. Aga kui mina lähen poodi ilma maskita, siis mina ei hooli, kuigi ostan puuvilja-juurvilja, liha ja teen toidu kodus ise. Kuidas mina ei hooli, kui ma oma tervise eest vastutuse võtan?“

Piirangute vastased leiavad, et ühiskonna kinnikeeramine teeb kokkuvõttes suuremat (tervise)kahju kui koroona ise.

„Põhimõtteliselt pannakse kogu elu seisma ühe riskigrupi inimeste pärast,“ märgib Kert, „aga keegi ei räägi sellest, mida see lockdown teeb kõigi teiste inimgruppidega. Millised on pideva stressiseisundi tagajärjed, mida toob kaasa majanduse seiskamine, raha lõputu printimine, katsetamisjärgus olevate vaktsiinide süstimine, pidev hirmutamine, inimeste vahelise vaenu õhutamine, surmade loendamine igahommikustes ja -õhtustes uudistes… Kui keegi julgeb neid teemasid puudutada, tembeldatakse ta kohe lamemaalaseks ja kõigi vanurite tapjaks.“

Tauno psühhoterapeudina teab hästi, kuidas hirm, stress ja turvatunde puudumine kõigepealt inimese psüühikat ja siis juba ka füüsilist keha laastavad. „Kui inimesed sunnitakse sotsiaalsesse eraldatusesse ja lisatakse hirmufoon, siis see tahes-tahtmata mõjutab nende tervist. Sellepärast ma ei ole ka maskivastane. Kui inimene paneb endale maski ette ja kardab natuke vähem, ei tõmba ta endale ligi asju, mida ta hirmunult tõmbaks. Sest kui meeleolu on sant, saab ka viirus märksa soodsama pinnase ründamiseks.“

Pandeemia taustal kohuvad igasugu sotsiaalmajanduslikud hädad – inimesed kaotavad töö ja sissetuleku, paljud on jäänud ilma vajalikust arstiabist, emad-isad ei saa hakkama oma koduõppele määratud lastega. „Ma ei tahaks seda majanduse osa väga rõhutada, sest võidakse arvata, et raha läheb mulle rohkem korda kui tervis. Inimelu mõistagi on ülim väärtus. Aga õigus on see, et kui inimesel tõmmatakse toimetuleku mõttes vaip alt ära, siis paratamatult avaldab see mõju tema tervisele ka. Neid asju tuleb vaadata koos. Meediastki on läbi käinud statistika, kui palju kasvas mullu laste enesetappude arv. See on väga tõsine signaal, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Aga praegu tundub kõigile, et me peame kabuhirmus põgenema viiruse eest, millega terve organism saab väga hästi hakkama.“

„Me näeme, et inimesed jäävad tööst ilma, sest neil ei lasta tööd teha. Ettevõtted lähevad pankrotti. Seda kõike saaks ära hoida, kui ei hoitaks seda paanikat üleval,“ leiab Silja. „Minu jaoks on see kunstlikult tekitatud pandeemiline olukord. Haigus on mõistagi olemas, aga sellega tuleks leppida, sest ega ta kuhugi ei lähe.“ 

Ning Kert lisab: „Igal pool räägitakse ainult sellest, kui ohtlik on koroonaviirus ja mida kõike peab ette võtma, et keegi haigeks ei jääks. Hoia distantsi, kanna maski, ära suhtle lähedaste inimestega, ära kodust välja mine! Kõik see teeb inimese veel haigemaks. Vähesed räägivad sellest, mis aitab: tugev immuunsüsteem, vähem stressi, majanduslik edu, tervislik eluviis, hea uni, tähendusrikkad, sõbralikud suhted. Maailmas on palju ohtlikumaid asju, mille puhul ei panda elu seisma. Ainuüksi vähk tapab 10 miljonit inimest aastas, alkohol kolm miljonit, pluss lõputu hulk süütuid kõrvalkannatajaid. Nimekiri on pikk.“

Tauno leiab, et elu lukkupanekuga reageeris valitsus üle. „See on nagu kure tapmine kahuriga,“ sõnab ta. „Meil ühiskonnana oleks kõige parem võtta see viirus vastu, kaitsta ära riskigrupid ja see üle elada. Parim mida me teha saame, on hoida end heas füüsilises vormis, haigus vastu võtta ja läbi põdeda. Koroona ei ole piisav põhjus, et ühiskonda lukku keerata, inimeste elatusallikad ära võtta ja nad üksindusse suruda.“

Jürgensteinid ise on koroonast, täpsemalt küll nn erimeetmete tõttu, päris tublisti räsida saanud. Mõlemad on haiguse läbi põdenud, tõsi küll, kergelt. Raviks polnud vaja muud kui ohtralt taimeteesid ja sidrunivett. Tauno lisab, et mõni aasta tagasi kimbutanud gripp kulges tunduvalt raskemalt. Aga ta ei üldista – haigestumine on individuaalne ja paljudel möödub koroona märksa raskemalt. 

Hullem nende jaoks on koroona majanduslik kõrvaltoime. Elis Annelie, kes töötas turismisektoris, on olnud aasta aega tööta. Paaril on ühine ettevõte, mis tegeleb sündmuste korraldamisega. „Praegu meie üritusi praktiliselt ei toimu ja me mõtleme, kas peame oma pisikese pereäri ka kinni panema,“ sõnab Tauno. „Mul on õnneks ka kolmas tegevus, mis on seotud bioloogiaga – see veel toimib. Aga kolmest tegevusalast kaks on maha tõmmatud ja mõistagi tähendab see märkimisväärset sissetuleku kaotust. Meil on küll mingid reservid. Aga meil on ka kodulaen ja liising. Ja ma ei taha mõelda, mis saab siis, kui see olukord veel kaua aega kestab. Siis võib-olla oleme ühel hetkel kodutud – see võimalus on reaalselt laual. Aga kui vaatad, mille pärast on selline olukord tekkinud… See ajab harja punaseks küll ja ma olen nõus edasi protestima.“

Kert pidi möödunud kevadel kinni panema oma väikeettevõtte, mis valitsuse meetmete tõttu ei saanud jätkata. „Tagasi vaadates oli see hea otsus – see jant kestab tänaseni ja praeguseks oleks ma väga suurtes rahalistes raskustes. Seega on koroona mind palju mõjutanud,“ räägib mees. „Mul väga vedas, et õnnestus saada ruttu uus töö, kus saan kodus töötada ja peret ülal pidada. Aga sissetulekud vähenesid vähemalt 50% kui mitte rohkem.“ Omajagu peavalu on temale põhjustanud ka vanemate laste distantsõpe. „Meil on peres väike beebi, seega on vanemate laste kodus olemine tekitanud palju lisatööd ja pingeid,“ tunnistab ta.

Kõige vähem on koroonast puudutada saanud Silja. „Tööd teen ma kodus. Ka koroonasse ei ole meie peres keegi jäänud. Lapsed on kogu elu hästi terved olnud. Ja ma ei ole ka väljaskäimist ja teiste inimestega suhtlemist väga palju piiranud. Kui keegi külla tuleb, siis alati kallistame. Mina usun, et sellesse viirusesse nakatumine on tugevalt immuunsüsteemi ja sisetundega seotud – kui teda kardad, siis sa saadki.“

Kurb on aga see, et erinevad arusaamised on ühiskonna totaalselt kahte lehte löönud ja see juba iseenesest mõjub vaimsele tervisele. Kas üldse on mingisugune leppimise võimalus, et need kaks poolt ükskord, nagu miilits ja punkar JMKE laulus üksteisele sõbralikult käe ulatavad?

„Kui me seal autoprotestil osalesime, siis tekkis hästi tugev ühtehoidmise ja lootuse tunne,“ räägib Tauno. „Aga teise poole vihase ja valuliku reaktsiooni põhjal otsustades tundub, et see, et meie pool muutus tugevamaks, rebis lõhet pigem suuremaks, sest teine pool muutus veel agressiivsemaks.“

Elis Annelie lisab, et kõige suurem probleem on see, et nõndanimetatud maskivastaseid demoniseeritakse ning neile ei anta laiemas ringis võimalust oma vaateid selgitada. „Minu meelest puudub peavoolumeedias selline ümarlaud, kus saavad sõna eksperdid mõlemalt poolelt. Sellised kirgi kütvad teemad vääriksid mitmekülgsemat analüüsi ja arutlust. Meie poole arvamust ju meedias ei ole. Keda see arvamus segab?“

„Me praegu näeme, et on peanarratiiv ja valearvamus – see on väga ohtlik tendents,“ lisab Tauno. „Aga iga inimene elab seda elu, mida tema õigeks peab. Kui kellegi jaoks on tõde, et teda mask kaitseb, siis jäägu talle see tõde. Aga ka neile, kes tunnevad end paremini ilma maskita, peab jääma õigus olla maskita. Inimesele peab jätma enesemääramise õigus, mitte suruma kõiki ühte korvi. Nimetage meid pealegi veidrikeks või lamemaalasteks, aga aktsepteerige meie otsust. Lubage sellel grupil eksisteerida ja ärge sundige oma tarkust meile peale.“

Silja usub, et inimesed on ainult pinnapealselt tülli aetud ja lõhestumine on tekitatud poliitilisel tasandil. „Kui valitsus ütleb: „Ärge enam rohkem makse kandke!“, siis kaovad ka tülid. Siis on selge, et kes tahab, võib käia maskita ja me ei ole enam kellelegi pinnuks silmas,“ arutleb ta. 

„Usun, et kui meedia ja valitsus lõpetavad oma praeguse tegevuse, saavad inimesed varsti jälle hästi läbi,“ prognoosib ka Kert. „Surmahirm mis on roomajaaju poolt tingitud ellujäämisinstinkt, tekitab arutut ülereageerimist. Konsensust ei peagi leidma, võib lihtsalt eluga edasi minna. Saab ka nii, et igaühel on õigus oma arvamusele, kui ta seda teistele peale ei suru.“

Kert lisab, et Eesti võiks võtta eeskujuks need Ameerika Ühendriikide osariigid, kes hoiavad elu võimalikult vabana. „Tulemus on enam-vähem sama kõigis osariikides. Ja kuna kõiki tegureid ei suudeta niikuinii ette näha, siis milleks tekitada majanduse lukustamise ja inimeste elu rikkumisega lisaprobleeme. Ja tuleks suunata suuremad ressursid vanainimeste kaitseks ja meditsiinisüsteemi toetuseks.“

Nad vilistavad teadusele?

Piirangutepooldajate lemmiksõna teaduspõhisus – see üks sõna on vääramatuks kinnituseks nende arvamuse tõesuse kohta. Ning teiselt poolt annab teaduspõhisuse argument neile üleoleku teise poole suhtes.

Paraku ei tunne peavoolupool oma vastast. Lamemaalastest maskivastased on end teemaga märksa paremini kurssi viinud kui need, kes neile silte panevad. 

„Hästi hea on sõimata kõiki lamemaalasteks,“ naerab Tauno. „Minu vanad klassikaaslased arvavad, et ma olen hulluks läinud, kui arvan teistmoodi kui „AK“ meile räägib. Aga enamasti need, kes peanarratiivi tagant kiidavad ja usuvad kõike, mida terviseamet neile väidab, ei ole lugenud ühtegi oponeerivat teadustööd ega teemat süvitsi uurinud. Enamasti ei ole nad uurinud ka neid teadustöid, millel terviseameti soovitused põhinevad. Aga just „teaduspõhisus“ on see argument, millega meid, „lamemaalasi“, rünnatakse. Samas – kuna meid selle relvaga rünnatakse, siis me pareerime sama relvaga. See ajendab meid just nimelt teadusele toetuma, rohkem lugema, rohkem uurima. Ja selgub, et on ka sellist teadust, mille järeldused on erinevad peavooluteaduse omast. Aga need, kes meid hirmsasti sõimavad ja sildistavad, toetuvad puhtalt usule, mis omakorda baseerub sellel, mida keegi ametnik või poliitik televiisoris rääkis. Nende tegelik teadmine teemast on minimaalne.

Pealegi – ma olen ise teadust teinud ning tean, kuidas teadustööd on võimalik koostada ning kuidas tõlgendada. On teadust, mida tehaksegi nii-öelda rätsepatööna – jõutakse tulemuseni, mida rahastaja on soovinud.“

Kert aga arutleb, et kui teaduspõhisus on ainus argument, siis miks need teadlased ja arstid, kelle teaduspõhine arvamus ei sobi valdava poliitilise narratiiviga, vaigistatakse. „Youtube kustutab videod, Twitter kustutab säutsud, Facebook kontod,“ sõnab ta. „Ja kui palju inimesi sureb aastas meditsiinisüsteemi „teaduspõhise“ valeravi tõttu! Tundub, et see teaduspõhisus ikka ei ole nii kõva argument, kui meile tahetakse näidata.

Ma soovin lihtsalt, et inimesed natuke ka ise uuriksid, mis on tõde ja mis mitte. Oleksid kriitilisemad info osas, mida jagatakse ja ei vaataks hommikust õhtuni telerit. Teleka ja interneti võiks üldse mõneks ajaks kinni panna, siis hakkab kohe see punane udu silme eest hajuma. Minge välja ja vaadake, kui mõnus on kevadine loodus. Ja kui te ikka jõuate järeldusele, et valitsus on suur ja hea ning ravimifirmad ei ole kasumi peal väljas, siis olgu nii. Aga ela ja lase teistel elada. Mina ei tule sulle ütlema, et sa ei tohi maski kanda või muidu teen trahvi ja süstin sulle mingit hägusat ollust.“

Jätaks lamemaalased arstiabita

Mõned maskivastaste vastased on tulnud välja ideega, et kuna nood – maskivastased – on nii hoolimatud, tuleks neilt ära võtta ka õigus arstiabile. Isegi meditsiinitöötajad ise on sellist mõtet veeretanud. Üks näide tervishoiutöötaja Facebooki-postitusest: „Ma loodan, et koos meeleavaldusel osalemisega teevad kõik seal meditsiini vastu sõna võtvad inimesed oma digiloos selge märke, et edaspidi saavad nad hakkama ilma selle meditsiinisüsteemita, mida nad praegu nii agressiivselt mutta tambivad.“

See mõtteavaldus teeb Jürgensteinid nõutuks. Tippsportlased, kes lõhuvad oma tervist, saavad ilma ühegi pretensioonipiuksuta kõikvõimalikku parimat abi. Suitsetajad saavad abi. Alkohoolikud. Keegi ei ütle neile, et tehku oma digilukku märge.

„See, et need, kes ei kanna maski, peaks arstiabist loobuma, on nonsenss kas või sellepärast, et mask ju ei kaitse viiruse eest. Pealegi ei tohiks see, et ma teen midagi, mis ei ole tervislik, olla seotud mulle antava arstiabiga,“ arutleb Tauno. „Vähemalt vanasti oli nii, et arstid pidid andma Hippokratese vande, et nad aitavad kõiki, ükskõik missugune – vabandage väljendust – mölakas on teisel pool arstilauda. Mul tekib küsimus, kas Hippokratese vannet enam ei anta?“ 

Mees lisab, et mis temasse puutub, siis ta püüabki elada nii, et arstiabi läheks vaja võimalikult vähe. „Lihtsamate tervisehädade puhul ma tean, kuidas saab end maarohtudega tervendada. Aga kui oleks vaja operatsioonile minna, siis muidugi ilma arstita ei saa.“

Elis Annelie tuletab lõpetuseks meelde, et makse maksavad ju kõik – keegi pole valmis neist vabastma, aga maksudest rahastatavat tervishoidu ollakse varmad, vähemalt sõnades, kinni keerama. Teisisõnu tundub see idee olema samasugune sisutu vihapurse, nagu palju muud koroonahirmus inimeste retoorikas.