/6 minuti lugemine/
Toetasin mullu Hooandjas ühe raamatu ilmumist. Väljaandja oli ammune põgus tuttav, üsna teada siinseis spirituaalseis ringkondades. Mõtlesin, et teen nats head ja saan ühtlasi põnevat lugemist tõotava raamatu poe hinnast soodsamalt. Oli autor ju mu varasema kogemuse kohaselt hea sõnaseadja. Nii läkski, välja arvatud see põneva lugemise osa. Mitte, et raamatusse kaanetatud ütlused poleks olnud mõnusalt tervemõistuslikud või head äratundmised. Olid ikka. Ainult, et lugeda polnud seal midagi. Vähemalt mitte nii, nagu seni sajandeid on raamatuis olnud, erandeiks fotoalbumid ja tsitaadiraamatud. See tähendab mingit lugu või süžee liini(e) või loogiliselt jälgitavat teemaarendust. Ei midagi nii triviaalset ja arhailist, millesse oleks pidanud süvenema, millega kaasa kulgema. Ei. Raamat koosnes sloganitest ja meemidest. Lühikesed põrutavalt mõjuma mõeldud üksikud laused, harva mõnelauselised paragrahvid. Põhimõtteliselt olin soetanud Instagrami[1] paberil väljatrüki kehvade illustratsioonidega.
Lehitsesin raamatut hämminguga ja üritasin jäärapäiselt süveneda… Mis oli muidugi luhtuma määratud katse. Seal lihtsalt polnud mitte millessegi süveneda. Üks mõtte-tirts siin, teine seal. Mõni püüdis allapoole vööd vihjates mõjuda lõbustavalt, mõni kätkes isegi midagi sügavamat, ent kriipis vaid selle pealispinda. Pealegi algas iga järgmine meem ühe ja sama fraasiga. Fraasiga, mis reklaamis oli mõjunud erksana, kuid kohata seda absoluutselt IGA tühja rea järel, ajas peagi iiveldama. Püüdsin lugeda edasi, jättes algusefraasi teadlikult märkamata, aga see selektiivsuse pingutus ainult suurendas lugemisest tekkivat frustratsiooni.
Sain aru, et viga oli minu ootuses: raamat – see on ju midagi, mida saab lugeda, eksole? Ei ole vaja oma ootusesse kinni jääda, vaid vaadata kõike alati värske pilguga. Minu käes olev „teos“ tähistas ilmselgelt uut ajastut „kirjanduses“. Sellist, kus lugu pole tähtis ja kus kellelgi polegi mahti pikka juttu süveneda. Piisab, kui saad aega parajaks tehes korraks kaane avada, pihta mingi ägeda ütlusega ning pärast teha sõpradele nägu, et mina näedsa loen raamatuid. Mis siis, et sarnase sisu jaoks on tegelikult ka feisbuuki su telefonis kergem kaasas kanda. Ikkagi see vana hea päris paberi tunne sõrmede all…
Võib-olla oleks mu šokk olnud väiksem, kui raamatut oleks tutvustatud mõttejuppide kogumiku või muu sellisena. Äkki polnud see raamat mõeldudki lugemiseks? Üksnes ajatäiteks muude toimetuste vahel, kui ei suuda istuda ja niisama olla. Esimesena meenus wc – koht, kus mõni inimene kohe peab midagi lugema. Poleks teiste suhtes eriti aus, kui end seal romaani unustataks. Selleks otstarbeks on selline raamat palju parem. Nõudliku koputuse järel uksele saab ruttu lõpetada, ega pea laskma kaaskondsel peatüki lõpuni jalad ristis kannatada. Mõneti etemgi telefonist – juhuks, kui ootamatu koputus näpud pehmeks ehmatab. Niisiis peldikulektüür, mis üksnes ebatäpselt reklaamitud?
Hiljuti ilmus selle lektüüri uustrükk ulja müügilausega, mille kohaselt olevat see tõusnud ühe raamatupoe enimmüüdud üllitiseks. Nagu – päriselt? Poes ju ei osta inimesed seda kui põrsast kotis nagu mina Hooandjas. Saavad enne lehitseda ja puha. Ent ikka ostavad.
See räägib mulle ainult ühest: oleme vääramatult saabunud instagrami-ajastusse. Aegkonda inimese arenguloos, kus tähelepanu kestvus aina lüheneb. Kus süvenemine ja pikalt keskendumine on järjest enam out, sest aina vähemad valdavad seda kunsti. Kõike iseloomustab kiirus ja suur tabimistsüklite arv – kõike on väga palju ja vaja on aina rohkem, aga võimekus lubab rohkemat üksnes kvaliteedilt ja sügavuselt järele andes. Püha pealiskaudsus asendab sisukuse, kvaliteedi ja kestvad väärtused. Seda muuseas kõiges – nii (aja)kirjanduses, kus arvamuse kujundamiseks piisab pealkirjast, kui kestvuskaupades (olete ju märganud, kuidas nüüd tehakse tooted kestma garantiiperioodi ja mitte eluea). Ent ka inimsuhetes – milleks nende hoidmise nimel vaeva näha, kui saab võtta tarbimisse uue keha (partneri), soovitavalt iseloomuga, mis aktsepteerib mind sellisena nagu ma olen (loe: ilma, et ma peaksin oma siseprobleeme lahendama, arenema).
Olen ajastule iseloomulikku muuseas märganud sündmuste puhul, millele olen koostanud näoraamatu ürituse-teateid. Neil pole harilikult kuigi pikki kirjeldusi. Enamasti alla poole A4 lehe. Olen arvanud, et inimestel on lihtsam tuleku üle otsustada, kui neile natuke eelinfot anda. Lähtuvalt endast muidugi, sest mina loen põhjalikult enne, kui midagi ette võtan. Ent väga sageli tuleb küsimusi, millest ilmneb, et inimesed pole kas seda vähestki teksti läbi lugenud või leidnud sellest infot üles.
Arusaamine, vanasti öeldi funktsionaalse lugemise oskus, mis järjest kahaneb, on muide selle ajastu üks iseloomulikke tunnuseid. Sul on ju nii tohutult kiire ja läbi on vaja töötada meeletu kogus infot, kui tahad kõigega kursis olla. Siis ei jäägi muud üle, kui lugeda üle rea, öeldusse süvenemata ja nii on ivast mööda laskmine kerge tulema. Kuid kiirus ja vajadus palju lugeda pole ainsad põhjused, miks arusaamine kannatab.
Teine ja võib-olla suuremgi põhjus on tähelepanu killustamine ja pideva uue hankimise vajadus. Uudne meeldib ajule, ta toodab sellest mõnuhormooni dopamiini, mis paneb tahtma sarnast uudsust ikka ja jälle kogeda.[2] Millelegi pikalt keskendumine ei tooda aga dopamiini ja nõuab püsivust, eesmärgipärasust, isegi tahtejõu kasutamist. See pole mugav ega lebo, vastupidi – nõuab pingutust ja on väsitav. Ent ühtlasi arendav. Lubades end kergemale teele, andes järele uudsuseihalusele, harjume sellega ning minetame tasapisi oskuse süveneda. Selliselt kaasakiskuvalt on üles ehitatud kõik suuremad sotsiaalmeedia, internetiportaalide ja uudisekanalite platvormid. Lubades endil jääda nende haardesse, oleme määranud endid muutuma lambaiks (vabandust päris lambad, kes te pole seda võrdlust ära teeninud ehk mujalt, kui Orwelli „Loomade farmist“), kes neelavad alla kõik, mida neile söödetakse ilma suutlikkuseta iseseisvalt analüüsida või tunnetada. Määranud end muutuma kaubaks netihiidude lettidel, mida müüakse reklaamijaile. Et nood saaks meid mõjutada nende asju ostma. Keda teema rohkem huvitab, soovitan vaadata Netflixist filmi „The Social Dilemma“.
Hiljaaegu märkasin enda puhul samasugust murettekitavat suundumust. Avastasin, et ma lihtsalt ei suuda süveneda, kui on vaja teha vähegi pikemalt mõttetööd. Meel kargab ringi, ega taha üldse püsida tööks vajaliku analüüsi juures. Selle asemel otsisin ettekäändeid igast muudeks tegevusteks. Natuke istusin arvuti taga, siis piilusin korraks feisbuuki, kas mu üles pandud üritus on saanud tähelepanu – vajalik ju, eksole! Seejärel oli tarvis minna teise tuppa midagi naisega arutama, käia mingit asja ajamas, edasi oli enne lõunasööki juba liiga vähe aega, et ülesandesse korralikult sisse minna jne. Kuni järjekordne päev oli õhtus ja ma olin oma keskendumist vajavas töös edasi jõudnud täpselt null rida. Nagu mul kombeks, hakkasin uurima, mis jama see on ja kust tuleb? Ei kulunud palju, kui jõudsin mõistmiseni, et totaalsed keskendumisraskused tulenesid viimase aja väga intensiivseks läinud sotsiaalmeedia kasutamisest. Seotud poliitiliste teemadega politseiriigi kehtestamise katsest riigikogus ja koroona- ning maskiteemadega. Mõistsin, et nüüd on vaja konkreetset muutust. Olin oma panuse päevakajalistesse asjadesse andnud ja distantseerisin end sotsiaalmeediast otsustavalt. Võtsin telefonist isegi Facebooki äpi maha ning te ei kujuta ette, kui palju rahulikumaks läks! Kuigi teatavad võõrtusreaktsioonid kestsid üsna mitu päeva. Uuesti keskendumisvõime taastamiseks lihtsalt sundisin end tahtejõuga istuma arvuti taha tööd tegema ning lugesin juturaamatuid. Nüüd on juba natuke parem.
Arvan, et mul läks suhteliselt lihtsalt, sest ma olin teemast teadlik ja oskan endaga tööd teha. Pealegi on mul krundina all pikk õppimise ja kestva keskendumise kogemus ja harjumus. Olen loomult selline, kes tahab süveneda, et asjadest maksimaalset pilti ette saada. Tõsi, olen piisavalt saanud vastu näppe selle eest, kui lennanud sõna võtma, ilma kodutööd ära tegemata. See on õpetanud.
Ent oma kurvastuseks tundub mulle, et olen sellisena jäämas inimeste seas vähemuse sekka. Aina suurenev osa elanikkonnast kihutab ajastu naudingute kiirteel tagasivaatamata ähmasesse tulevikku. Mõistmata, et mugavuse, mida neile igal sammul müüakse, teine nimi on mandumine. Et kiir-tarbimine, millega harjutakse, ei puuduta ainult asju, vaid samasse mustrisse kaasatakse kõik, mida endasse lastakse. Fast food, kõige oma madala toiteväärtuse ent suure kaloraažiga pole ainult ulatuselt uueks rahvus-toiduks pürgiv burks, vaid ka sotsiaalmeedia (korralikku kolmekäigulist lõunat võiks võrrelda siinkohal mõne romaani või jutustusega) ja TV päris kohtumiste asemel. Suhted, milles arenemise asemel valitakse uue hankimine. Rääkimata tõelise spirituaalsuse asemel vaimse sisuga meemide jagamisest, millised pole läbikogematuse tõttu klišeest puudutavamad, toites vaid spirituaalset ego. Ja nii edasi.
Minusuguseid võiks pidada instaajastu dinosaurusteks, kes vahel küll üritavad, kuid ei soovi selle võiduajamisega kaasa minna. Iseloomulik on, et sellistele meeldib põhjalikkus. Meeldib minna kõiges sügavuti, et õppida maailma tundma tõeliselt ja mitte üksnes pinnapealselt. Olen pannud tähele, et kui kirjutan, loon pooleldi alateadlikult ka ise vahel tähendustest tiinet nö metateksti, millesse on peidetud allhoovused, vihjed tähendustele ja nähtustele, lisaks üksnes sõnadest kokku loetavale. Mul on ääretult hea meel, kui peale minu veel mõni neid vahel mõistab ja seetõttu loetust palju rikkama kogemuse saab kui pealiskaudselt üle libisedes.
Ja ma tean, et meid on veel. Oled tõenäoliselt Sinagi, kui lugemisega siiani jõudsid 😉 Saurused küll surid välja ja oleksid täna füüsiliselt neist nõrgematele inimestele väga ohtlikud. Ei tea kuidas läheb instaajastu omadega – kas elimineeritakse nood kui liigselt vaimselt suutlikud ja seega lamba-ajudele ohtlikud samuti mõne ootamatu globaalse plahvatuse poolt? Või saavad neist hoopis uued valitsejad nagu kuldaega ennustavates ürikutes on oodatud? Ei tea. Küllap hakkab varsti näha olema. Igatahes ei tundugi väljasuremine nii hull perspektiiv kui kellegi kaubana vegeteerimine ehk lihaloomana farmi tootmisvahendiks olek. Näilise vabadusega teha kõike mida soovid, kuni see on valitsejale meele järele. Igatahes pidi ajalugu korduma alati farsina.
Mida siis teha? Võiks ka küsida, kas üldse on võimalik enam midagi teha olukorras, kus noor teatab näpuga nutiseadmele osutades tõsiselt: „See siin, tead, on päris elu!“? Just selliselt mu pealt kolmekümneaastast sõpra üks teismeline hiljuti „elama õpetas“.
Alustada võiks, nagu ikka iseendast. Kogu maailma raskust ega vastustust generatsiooni eest, keda Nicholas Carr oma samanimelises raamatus nimetab The Shallows (madalad, pinnapealsed, sügavuseta), pole vaja ega saagi võtta. Meie ainus vastutus oleme me ise. Ja meis algab kõik teadvustamisest. Märka, kuidas on need asjad Sinul? Kas kontrollid veel Sina nutiseadet või kontrollib tema Sind? Millal Sa viimati juturaamatut lugesid? Aga millal on järgmine kord? Kas Sul on koguaeg kiire või võtad hetki molutamiseks ja mitte midagi tegemiseks? Kui palju pühendad aega millegi uue õppimisele, enda arendamisele, hingelisele kasvamisele? Ole siinjuures kristalselt aus. Teisiti polegi mõtet, petaksid ju vaid iseennast.
Kui märkad, saad ka muuta. Kui endal jääb oskusi väheks, küsi nõu. Iseenda tagasivõitmine kiirustavast tarbimis- ja nutimaailmast ei pruugi olla kerge. Kuid see on igal juhul väärt, et anda selleks oma parim. Kaotada on tühjalt veedetud tunnid vaid näiliselt olulise infoga. Võita on tähendusrikkam elu, arenenum isiksus, hingeline rahulolu, suuremad oskused ja teadmised, paremad suhted – kõik, mis vajavad Su süvenemist ja millele valid vabaneva aja ning paraneva tähelepanuvõime suunata. Võita on terve maailm, Sinu enda maailm. Võtad selle väljakutse vastu?
[1] Kui keegi lugejaist ei tea, siis see on selline interneti äpp (sarnane Facebookile, TikTokile, Twitterile jt), milles kasutajad jagavad pilte ja/või väga lühikesi tekste või videoid. Äppi sirvides jookseb ees nn feed ehk uudisvoog, kus ühe näputõmbega eri kasutajate lisatud pildid vahelduvad. Tegevus mõjub ekraani sisse magnetiseerivalt, sest aju armastab uut ja saab tillukese dopamiinilaksu iga uue pildiga, mistõttu on raske end sellest tegevusest lahti rebida. Seal ei saagi eriti süveneda, sest aju tahab juba uut mõnutunnet, ega malda pikka lugemist/vaatamist ette võtta. Nii palju uut ootab ju avastamist. Ajuteadlased löövad selliste äppide pärast ammu häirekella ja muretsevad, et see sõltuvuslik ekraanikerimine kahjustab iseäranis laste aju arengut ja võimet keskenduda.
[2] Loe rohkem nt Jaan Aru raamatust „Ajust ja arust“ või ka tema artiklitest ja intervjuudest.
Usalduse tee 