/4 minuti lugemine/
Kui te olete nagu mina, veidi linnastunud, või üleni linnastunud, on teil ehk sama pinnapealne arusaam kanadest, nagu oli minul. Veel mõne aasta eest tähendas kana ja broiler minu jaoks ühte ja sama looma. Täpsemal vaatlusel lindu. Teine esimesest ehk vaid pisut lihavam, kuna kuulu järgi ju nuumatud. Ma isegi ei saanud aru, kui naine kurtis, et poodides enam kanu ei müüda, millest saaks head suppi teha. Ikka ainult broilerid külmletis. „Mis neil vahet on?” küsisin, „ühte moodi kanad kõik või mis?”
Printsiibis teadsin jaa, et broiler on kana, keda nuumatakse. Keda on aretatud, et rohkem lihasaagist annaks. Ent ikkagi ju kana. Tõsi, on mind kunagi Panamas kostitatud KFC kanakoiva-hõrgutisega, mis minu suureks üllatuseks peitis naha all pekikihti kui keskmisel koduseal. Brr! See tundus tõesti liig, äratades väikese kahtluse, kuidas nad need kanad ikka nii paksuks said? Kas sunniti vägisi sööma, nagu kuuldavasti tehakse foie gras tarvis piinatavate hanedega?
Mõistatus hakkas lahenema läbi kahe kingituse. Esiteks kingiti meile paar noort munakana, kellest mõnede dramaatiliste ja teiste rõõmsamate sündmuste järel sai pisike neljaliikmeline kari koos kukega. Usinasti munesid Milli, Vanilli ja Kadrilli üksteise võidu meile iga päev mõned munad. Oli imetore vaadata, kuidas uhke kukk Juan Carlos nende eest hoolitses ja pisut uisapäisa ja tormakatel prouadel silma peal hoidis. Kusjuures kukk ei söönud kunagi esimesena. Alati kui süüa toodi või ta mõne rammusama pala kusagilt avastas, kuulutas ta selle leidmist kanadele, kutsus nood kohale ja jälgis, et prouad kõigepealt kõhu täis saaks. Vahel andis pala neile koguni oma nokast. Alles kui kanadel isu täis, võttis soliidselt ise samuti pruukosti.
Jälgimine, millise asjalikkusega kanad põõsaalustes siblisid ning endale ninaesist hankisid, osutus lausa teraapiliseks tegevuseks. Sain aru, et ma olen lisaks kassi-inimesele ka ehtne kana-inimene. Nad lihtsalt olid niivõrd võluvad, toredad ja aktiivsed silma rõõmustavad tegelased, kes pealegi maitsvaid mune tootsid. Vahel tundus jah, et natuke ullikesed ja lillepeenraist eemale hoidmise õpetus tundus nende pisikestesse peadesse üldse mitte mahtuvat. Ent kui ilusti selgitada, siis midagi ikkagi mõistsid. Erilist nutikust ilmutas mõni neist aga ka. Iseäranis Vanilli poolt vahel natuke nokkida saav Kadrilli oma kanaaiast väljamurdmise katsetel. Pidin algselt suht suvaliselt kuudi ümber veetud võrgust Kadrilli aina osavamate katsete järel korraliku kindluse ehitama. Igatahes osutusid kanad ühtedeks äärmiselt sümpaatseteks tegelasteks. Kuni saabus teine kingitus.
Seekord kingiti mu maale elama kolinud venna perele 20 broileritibu. Kingitus oli olnud ootamatu ja sundis venda maja ehitamiseks niigi nappivast ajast leidma kiires korras mahti kanala konstrueerimiseks. Mina aga rõõmustasin: näed kui vahva, said omale ka need ägedad tegelased, keda tema lapsed seni meie juures sülle võtmas ja taga ajamas olid käinud. Kummati ei kuulnud ma erilist vaimustust värskete broileriomanike endi suust.
Mul polnud venna pool käies tavaliselt nende kanad meeles. Ent kui ühel korral seal olles tuli kanarahvas jutuks, otsustasin neile ise silma peale visata. No tõesti! Kas päriselt võisid kanad olla ka sellised?! Särtsakate ja uudishimulike suhtlejate asemel leidsin eest karja loide tegelasi, kes näisid hoolivat vaid ühest: „Süüa! Veel süüa!” Mõne kuuga end taarumiseni paksuks õginud linnud ei suutnud lennata. Nad ei osanud saada õrrele, ega isegi taibanud ööseks ulualla minna, vaid jäid vedelema sinna, kuhu enamik karjast oli maha potsatama juhtunud. Inimese ilmudes elavnesid kõik korraks ja tormasid ummisjalu üksteisest üle ronides arvatava toitja pea-aegu pikali. Rabamine käis äge ja nagu elu eest. Eriti nukker oli näha, et kuked ei erinenud kanadest muu poolest kui vaid pisut suurema harjaga. Nad olid samasugused intelligentsuseta õgardid, kes teistest nokatäie nimel kõhklemata üle astusid. Milline kontrast meie Juan Carlosega! Nagu oleks tegu mingi teise liigiga.
Broilerite täitumisel ei tundunud olevat piiri. Kui meie munakanad jätsid tihti midagi järele ja sõid taas kui nälg tuli, siis need neelasid makku valimatult kogu vähegi söödava kraami. Alati tuli puudu. Sain aru, kuidas KFC omale sellised kananahaga kaetud pekikäntsakad oli saanud – neile tootvais farmides ilmselt said kanad süüa kuni isu jätkus. Aga broileritel ei paistnud ju isu üldse lõppevat.
Niisiis tõesti – kanadel ja broileritel on vahe. Aretustöö vahe. Kuid munakanadki on aretatud. Tehtud neist väikesed munavabrikud ning küljest „ära aretatud” näiteks haudumisinstinkt, mis meid enda karja puhul just üleliia ei rõõmustanud. Ometi on neil säilinud teatav intelligentsus ja ehe kanalikkus. Kuid broilerid erinevad neist nagu öö päevast. Neil poleks nagu üldse midagi peale mõningase iseloomuliku välimuse ja liha maitse kanaks olemisest säilinud. Vahel pidi neist pool-kogemata mõni muna siiski välja potsatama. Ent kusagil on olemas veel Eesti maatõugu kanad, kes on pea sama metsikud, kui nende kodustamata esivanemad. Nood munevat palju harvem ja neil olevat tugev haudumisinstinkt. Isiklikult pole kohanud, aga kahtlustan, et nutikust leidub neis samuti enam.
Kogu see ilmutus kanarahva ning inimesepoolse õõvastavaid jooni võtva aretustöö olemuse osas äratas minus aga veel ühe mõistmise. Sain selgesti aru, mida on mõeldud terminiga poliitbroiler.
See peab olema midagi[1] aretatut, lennuvõimetut, ilma intelligentsita ning ilma teiste loomulike instinktideta peale lohutamatu apluse. Keegi, kes sobib nime ja välimuse poolest kohta täitma, ent kelle eksistents teenib vaid ühte eesmärki – toita oma peremeest. Nii kaugel nagu on aus metsik kana või isegi tubli muneja kana end pekki ahminud broilerist, niisama kaugel peab olema poliitbroiler korralikust poliitikust, kes on poliitikasse tuleku eel või ajal elanud päris elu. Normaalne poliitik ehk rahva esindaja on arenenud läbi töötamise elulistel aladel ja töökohtades. On sooldunud reaalsusega ehedas kokkupuutes ja pidanud enda leiva välja teenima mingisugustki lisandväärtust luues või teisi aidates. Broilereid seevastu kasvatab parteikool ideoloogiliselt korrektsetes raamides ustavateks parteisõduriteks, kes teavad, et kuulekus tagab neile ninaesise. Pole mingisugust vajadust areneda muul viisil kui käsku täitma ja partei ideaale või komissari etteöeldavat agendat sorava demagoogiaga kaitsma. Pole põhjust isegi sooidentiteeti välja kujundada, sest sel pole tähtsust – suure idee ees on kõik nagunii ühesugused kanad. Kuke rinnafilee on samasugune kui kana oma, ja parem ongi, kui need on standartses mõõdus – lihtsam lollile tarbijale (valijale) turustada, kes nagunii vahet ei tee, sest üks liha kõik. Ma isegi pole olnud sellest eksitusest vaba ja märkasin alles üle lugedes, et olin siin esimeses lõigus kirjutanud kanast kui „millest” ja mitte „kellest” – liha on ju eluta substants.
Seega, head lihasööjad[2] (loe: valijad), kuni te ei tee vahet poliitbroileril, kes oma puhevil ja pringi välimusega on saadetud teid ostuotsusel peibutama ja metsikul kanal või kukel, ehk visiooniga riigimeheliku suhtumisega poliitikul, on suur võimalus, et valite tagasi need, kes teenivad üksnes enda aretajat ja mitte teid, kelle jaoks mahlane broiler justkui oleks saadetud. Kuidas teha vahet, küsite? Vaadake näiteks CV-d: kui poliitik pole üldse või pole viimase kolme valimistükli jooksul töötanud väljaspool valitsus- või kohaliku omavalitsuse sektorit, on väga suur tõenäosus, et tegu on kas sündinud broileriga või vastu instinkte juba korralikult taltsaks nuumparteilaseks aretatud isendiga. Sellised oleks kindlam hääletada vahelduseks tootvale tööle, andes võimaluse teistele.
[1] Muudkui tahan öelda „kes” asemel „mis”… kas poliitbroiler on üldse elusolend?
[2] Veganid oleks selles metafooris siis kas mittevalijad või need, kes kättpidi e-hääletusele veetult ei jaga üldse ööd ega mütsi, kelle poolt nende hääl läheb. Ma vabandan võrdluse pärast päris taimetoitlaste ees, lootes, et nad sellesse tegelikult ei passi.
Usalduse tee 