Usalduse tee

Eepose konstellatsioon 8.9.2022 kl 10-12, Viirelaiul.

Lugedes kuula Tõnis Mägi „Koitu”.

Eellugu.

Katre laager. 28 inimest. Kolmandal päeval jõuti laagri ühe põhiteemani – sõltuvused. Igaüks oli toonud kaasa midagi, mis esindas tema sõltuvusi. Muuhulgas ilmusid ringi keskele suured Kalevi, Pireti ja Leigeri šokolaaditahvlid. Mingil hetkel nendeni jõudes, hakkas Katre nägema seoseid. Miks olid need siin ja koos? Küsis, kes need olid? Grupist tulid vastused. Keegi tõi juurde Saarepiiga, millest oli pool söödud ja mis nägi üsna räsitud välja. Katre kirjutas paberitele igale juurde paarilised rahvapärimusest ja asetas need väljale järjekorda. Grupis oli ainult neli meest, neist üks Saaremaalt. Katre küsis, kellel on seoseid Hiiumaaga? Otsis, kes millisesse rolli sobiks. Jaak oli küll saarlane, ent tunnistas enda tugevat sidet Hiiumaaga. Nii sobis ta Leigeriks, samas kui Saaremaale tohutut tõmmet tundev (pool suve igal aastal seal veetev) Garel passis väga hästi esindama Suurt Tõllu. Tauno ütles, et on samuti veerandi võrra saarlane, ent Katre teatas otsustavalt: „Liiga hilja!” ning küsis, kumb teist on Kalev ja kumb Kalevipoeg? Tauno, tihkamata end otse Kalevipojaks pakkuda, vastas nagu tundis: „Andres on pikem.” „Jah,” lausus Katre „Andres on Kalev ja sina Kalevipoeg.” See asi jäi esialgu sinna ja mindi edasi sõltuvuste teemaga. Selguseta püsis küsimus, miks pole Kalevipojal nime või kas Sohni/Soini selleks õige?

Öö hakul arutasid Katre (Siil) ja kroonikuks osutuv, Siili nõuandja, Elis Annelie läbi, kuidas teha päeval ilmnenud muinaskangelaste teemat nii, et naised kõige puhtamalt, südame järgi, sisse tuua? Leitud lahendus realiseerus järgmisel hommikul. Protsess algas pihta juba öösel. Rohke verejooksuga kuupuhastus ühel osalejal sümboliseeris eesti rahva verepuhastust.

Ring algas ja Katre palus tõusta neljal naisel. Püsti hüppas-ajas end seitse. Elise ja Anastasia saatis Katre kohe minema. Samuti olid selged kolm esimest – Pirko, Tiina, Janeli. Välja-info järgi võttis Katre neljandaks Anneli. Edasi pidi igaüks neist leidma endale mehe. Tiina valis kiirelt Andrese, kuna mees tundus talle turvaline. Pirko kohe Gareli. Sekund kauem kulus Janelil, kes tuli Tauno juurde. Anneli kirjeldas enda valikut nii: „Kui pidin alguses meest valima, siis ma ei mäletanud et oli neli meest meil grupis ja tekkis tunne et paremad on võetud ja ma ei näinud Jaaku – ta oli kellegi seljataga ka… ja keegi astus eest ära… ja kohe oli see tunne, et nojah tule siis sina.”

Järgmiseks asetas Katre kohale neli paari ankruid. Esimene ruumis läänepoolseimaks ja ühtlasi konstellööri toolist kaugemaks Lindale ja Kalevile. Kuna eile oli selgunud, mis rollides on mehed, said naiste rollid alles nüüd neile teatavaks. Tiina ja Andres astusid Linda ja Kalevina esimestele ankrutele näoga läände. Nende seljataha vastavalt Piret (Pirko) ja Suur Tõll (Garel). Järgmiseks Tiiu (Anneli) ja Leiger (Jaak). Viimastena Saarepiiga (Janeli) ja Kalevipoeg (Tauno).

Töö.

Algusest peale hargnes väljal kaks teineteisest üsna sõltumatut lugu: vana Kalevi liin ning saarte paarid. Esmapilgul vägevad kangelased muutusid osalejate silme all kõige harilikemaks eestlasteks ning nendevaheliste üsna tüüpiliste paarisuhete täitjateks.

Kalev ja Linda kehastasid küpset armastust. Nende suhe oli tugev ja kõigutamatu. Nad tajusid ja nägid teineteist ka kõrvuti seistes, ilma silma vaatamata. Pöördusid siiski vastastikku. Kalev ulatas käed, Linda pani oma käed tema peopesadele. Seisid, vaatasid teineteisele silma. Pikalt. Mingil hetkel sulges Kalev silmad. Linda tegi sama. Kalev tundis end Lindaga väga kindlalt ja naise poolt hoitud. Mingi hetk kandus tema pilk aga naise taha kaugusse, justkui oleks vaja minna üle mere asjalikke tegusid tegema. Linda tunnetus muutus üha teravamaks ja tal oli väga turvaline olla. Kui Linda silmad avas, vaatas Kalev üle naise merd. Linda silmitses korraks hoovi, kuid siis märkas, et väljal elu käib. Märkas ka „tegudelt” tagasi tulnud Kalev. Nad seisid vastastikku ja vaatasid toimuvat kõrvalt. Selle koha peal tundis Linda väga selgelt, et toitev lähedus vajab ruumi ise olemiseks. Ta püüdis Kalevi pilgu ja andis märku pöörata end välja suunas. Paar pöördus, seisid kõrvuti ja võtsid käest kinni. Naine jäi siitpeale Kaleviga koos olles tema paremale käele. Lindal oli kurb ja valus vaadata alkoholiga kaasnevasse keerisesse sattunud kangelasi. Samas tundis väga veendunult, et kui vajadusepõhiselt väljal sellega tegeleme, sünnib kergust loov lahendus kõigi jaoks. Linda jaoks tõusis väljal esile noor ja uljas Kalevipoeg. Koos temaga Kalevipojale lootusi panev Saarepiiga. Samas oli Linda kogu tähelepanu kooskõlal Kaleviga, ta ei näinud Kalevipoega kui oma poega. Vana Kalevi tähelepanu köitis Leigerist-Tõllust enam Kalevipoja-Saarepiiga stseen. Vaatas seda ja leidis enda ette: „Las poiss jaurab.”

Saare- ja Hiiumaa vägilaste paarisuhted rippusid noatera otsas. Õigemini olid nad juba sealt maha kukkunud. Suur Tõll ja Piret ei näinud teineteist, olgugi, et seisid kõrvuti. Tõllul oli lihtsam vaadata kaugusse. Ta ütles naisele: „Mul on lihtsam vaadata lampi kui sind.” Tõllu naisel, Piretil, oli Suure Tõllu suunas meeletu igatsus. Talle tegi haiget ja tekitas ärevust, et Tõll teda ei näinud. Ärevus oli isegi suurem, kui igatsus. Omadega puntras Tõllu tähelepanu köitis vaid alkohol.

Leiger ja Tiiu. Leigeril jagus silmi ainult oma eeskuju, vanema venna, Tõllu suunas, kelles oli aga tohutult pettunud. Leigeri silmad avanesid nähes, kuidas Piret Tõlluga suhtles ning tema silme ees avanes nende suhte varjupool. Ta hakkas nägema, kuidas Tõll oma vägevuse ja väe pudelisse kaotab – alkohol jäätas mehe südame ning elusus lahkus temast. Leiger hakkas taipama, et teda eeskujuna hoides on sarnast saatust iseendale sepistamas. Märkas, kuidas sarnaselt vennale on temagi oma väe ja õnne pudelisse kaotanud.

Leigeri naine Tiiu ei tahtnud Leigeri poole absoluutselt vaadata. Vaatas ainult merd, et mitte mehe poole vaadata, tajudes teda samas väga hästi. Naise tohutu vastikus, jälestus ja isegi põlgus Leigeri suhtes lausa jahmatas. “Sa oled kasimata ja haised, sa ajad mul südame pahaks, tahaks oksendada!” sõimas naine. „Haised alkoholi järele.”

Konstellööri (Siili) küsimusele, kust alkoholi lõhn tuleb, vastasid õed: „Suurelt Tõllult. Ka Leiger pole sest puhas.” Väljale toodi Alkohol (Liia), kes sai pudeli Vana Tallinnat. Vabas liikumises Alkohol seisatus Tõllu juurde.

Tiiu väljendatud meeletu ebameeldivus ei läinud aga Leigerile üldse korda. Leiger sai sügaval tasandil aru, et nende vahel ei ole midagi – pole kunagi olnud ega saa ka olema. Leigeri jaoks oli äärmiselt oluline ja tundlik koht suhtes oma vennaga, keda ta enam eeskujuna oma teel ei saanud kasutada. See valmistas Leigerile hirmu, tõi esile oskamatuse edasi minna oma eluga.

Kalevipoeg ja Saarepiiga – noored armunud. Tore flirt, kogu kehakeel rääkis kirest ja külgetõmbest. Neid oli ilus vaadata. Hing laulis! Kalevipoeg nägi eespool Lindat ja Kalevit ning tundis meeleliigutust suurest austusest ja tänulikkusest nende kui oma väärikate vanemate suhtes. Saarepiiga oli kõrval ahvatlev ja kutsuv nii, et olemine läks mõlemal kuumaks. Siiski polnud Kalevipoja kogu tähelepanu Saarepiigal. Ta nägi enda ees Leigerit, kes kuidagi võbeles või väänles ja Kalevipoeg ütles seda kerge üleolukuga ka välja. Samas polnud tal tema ja vanemate vahel oleva nelikuga õieti asja. Tundis, et on täis teotahet, käed olid aktiivsed ja pilk rändas ringi. Nagu varastes 20-ndates noor mees, kes käiks ja möllaks maailmas ringi, teeks muudkui tegusid, ega mõtiskleks pikalt tagajärgede üle.

Saarepiigat köitis peamiselt Kalevipoeg. Ta tundis tugevat tõmmet Kalevipoja poole ja häbelikult flirtis Kalevipojaga, heites aeg-ajalt Kalevipoja poole armunud pilke, kuid jälgides ka väljal toimuvat. Saarepiiga tundis ennast hästi ja oli rõõmsameelne.

—

Osalejad lubatakse liikumisse.

Siil pöörab Tõllu Leigeriga vastamisi. Kalev pakub toetust seljaga tema ees seisvale Suurele Tõllule, pannes oma vasaku käe talle õlale. Seejärel paneb Linda oma parema käe Pireti seljale tema südant soojendama. Leiger ütleb Tõllule: „Ma näen sinust läbi. Sinust läbi, seda alko pudelit. Seda, millesse sa oled kinni jäänud. Ja ma kardan, sest ei tea, mis edasi. Mul on hirm, et muutun sinusuguseks. Sa olid mulle eeskujuks, aga nüüd oled lihtsalt joodik. Ja tuim.”

Tõll näib täiesti vastuvõtmatu, nagu kurt. Kuuldes vend Leigerit rääkimas, tekib Tõllus korraks kurbus, ent see tunne nagu polnuks lubatud – Tõll tõmbub lukku tagasi, harjunult tuimaks. Tõepoolest, tundeid ei tohtigi tunda. Lukus süda on turvaline. Tõll isegi ei tunne, et süda on üldse olemas või lööb. Kuuldes venda rääkimas, et too tahtis olla Tõllu moodi ning hakkas samuti alkost abi otsima, tekib Tõllus veel palju kurbust. Ta on olnud kellegi iidol, ometi ise täielikus tupikus, teadmatuses, kuhu minna. Nõnda oli ta juhtinud enda järgija, kalli noorema velje, samuti tupikusse. Kohutav süütunne. Tunneb, et seisab oma venna jaoks isa kohal ja vend oleks nagu poeg. Ja nad mõlemad on ennast ära kaotanud.

Piret näib olevat mures ja astub Tõllule toeks: “Sa ei pea praegu tugev olema, mulle on olulisem, et oleksid minu jaoks ELUS!”

Siili juhendamisel proovitakse Tõllu rohkem elule ja tundma äratada. Siil palub Piretil panna käed Tõllu südamele, ütleb, et räägiks Tõlluga ja toetaks teda. Esialgu tulutult. Piret tajub, et Suure Tõllu süda ei löö, see on nii lukus. Tõllul ei ole mingeid tundeid. Ta on niikui kivi. Piret tunneb seda raskust, kui käe Tõllule südame peale paneb: „Seal ei tuksugi mitte midagi, see on nagu kivi. Ja minu alakeha kivistub. Ma tunnen kuidas minu jalad lähevad pingsalt kokku. Tunnen end nabast allapoole täiesti nagu kivi. Jalad täiesti pressitud kokku. Kui tema (Tõll) on ülevalt nagu kivi, siis mina olen altpoolt täiesti kivi. Ärevus on suur. Ma tahan teda aidata, aga ma ei saa seda teha.”

Tiiul on reaalselt tunne, et põdrakärbes või sipelgas on kuskil riiete vahel… Siil võtab padajaga mustuse välja ning väljale tuuakse Suitsusaun (Signe). Tiiu fookus läheb Saunale ja see natuke rahustab. Seejärel kandub Tiiu tähelepanu kiirelt Tõllule. Leiger jääb tema jaoks tahaplaanile, ega huvita enam. Tiiu tunneb sees kui vastik see Tõll on ja kuidas ta manipuleerib ja halab ja teeb nö teatrit, et teistele näidata kui hea, jumalalähedane ja südamlik inimene ta on. Eriti närvi läheb Tiiu kui teised räägivad Tõlluga oma tunnetest ja avatult, püüdes mehele lähemale saada, midagi temas liigutada. Tiiu prõõkab: „Kas te ei näe kui silmakirjalik see mees on?! Tal on teist kama kaks, ta ei hooli muust kui alkoholist!”

Pireti halale ja Tiiu vihakõnele jääb Tõll endiselt tuimaks. Tiiu jaoks kirjeldab see eesti mehe üldist tuimust ja arusaamatust, miks naine on vihane? Ning naine ei vaevu mehele selgitama paremini, lihtsalt sõimab edasi. Piret seisab truult siiski Tõllu kõrval, hoides käsi mehe südamel. Siil õpetab kõrvalt Piretit, mida veel teha, et Tõllu äratada.

Lootusetus täidab Leigeri südame ning kurbus raisatud elude osas valgub temas laiali. Muutus hakkab Leigeri silmapiirile kerkima, kui Piret Tõllul natist kinni võtab ning tema valukohti hakkab puudutama. Tõllu ükskõiksed vastused Piretile ning pudelilembus avavad Leigeri silmad: „Ma ei suuda sellist inimest edasi austada, veel vähem eeskujuks pidada.”

Väljale toodud eesti Saun, kui puhastaja, on vaba liikuma. Ta valib oma asukoha vastavalt sellele, kus tüli kõige suurem ehk enim, mida puhastada. Seisab esmalt nende kahe paari juures. Seejärel alustab kõige kaugemast nurgast Saarepiiga kõrvalt. Asendajal on kätes tohutu vibratsioon, mis sunnib teda sauitsusauna tööd tegema. Saun tunneb, et tema „suitsuvine” laieneb kõikjale, igasse väiksemassegi „prakku”, luues soodsa keskkonna. Saun liigub vastupäeva ja siis tuleb tagasi päripäeva. Millegipärast on nurgad tähtsad ehk digonaalides toimetamine. Isegi Vana Tallinn saab puhastatud, kergus lisatud.

Vahepeal on Kalevipoja ja Saarepiiga vahele must pilv kerkinud. Saarepiiga tõsines ja muutus murelikuks pärast seda kui oli kuulnud Leigeri sõnu Tõllule selle kohta, kuidas alkohol on Suure Tõllu väe viinud. Saarepiiga pilk jääb pidama Suurele Tõllule. Ta tunneb, et ka Kalevipoeg ei pruugi tema jaoks turvaline olla, vaid võib samuti alkoholi küüsi langeda ja täielikult muutuda, täpsemalt lausa vägivaldseks muutuda.

Kalevipoeg hoopleb, et tema tahab igal pool ringi tuuseldada, tegutseda siin ja seal ja ilma näha. Siili küsimusele huvist Saarepiiga vastu teatab mees: „Jah, seal käiks ja möllaks ka. Ent abielu mind küll ei huvita.” Ilmselgelt ei mõju see avaldus Saarepiigale hästi. Seni lõbusalt Kalevipoega piielnud piiga muutub morniks ja keerab pilgu Kalevipojalt ära. Saarepiiga ütleb: „Ma ei tunne sinuga end enam turvaliselt ja ma ei usalda sind!” Saarepiiga pettumus on suur, ta pöörab Kalevipojale selja, jäädes üksnes merd ja rannajoont silmitsema. Aegamööda tunneb Saarepiiga pettumuse kõrval üha enam lootusetust. Ainsaks lohutuseks tundub olevat meri ja rand, millelt Saarepiiga enam pilku ei suuda ära viia. Võimust hakkab võtma tuimus. Kalevipoeg tunneb, kuidas temas kerkib selle peale viha. Meenub seos Kreutswaldi teosest, et Kalevipoeg olla Saarepiiga vägistanud. Selles vihas võis selleks olla koht…

Piret läheb sügavalt tundesse, et on Tõllule toeks, annab selle tunde mehele edasi. Kõrvale ilmunud Saun hoiab teda samuti kätega kahelt poolt. Saun ütleb: „Nüüd sul süda lööb, kas tunned?“ Ent saun võib ju tunda, Tõll ise mitte. Siiski, tasapisi hakkas kusagilt põhjatust sisemusest midagi tulema. Järsku tunneb Piret oma peopesas Suure Tõllu südamelööke. Midagi liigub Tõllu hinges. Lõpuks. Nutupahvak. Proovib veel alla suruda, kuid tulutult. Tunded ilmuvad lagedale ja Tõll hakkab suure häälega nutma. Lohutamatult. Nutt paisub karjeteks ja ühel hetkel ei pea mees sisemusest ülespressivale tulvale enam vastu, süda läheb nii pahaks, et Tõll jookseb välja ja oksendab tükk aega.

Lõpuks, mil Tõllu süda oli hakanud tuksuma Pireti peopesas, kui naine tunneb seda nii äkki nii suurelt, nii võimsalt… siis äkki hakkab tema jäigastunud keha samuti tuksuma. Üleni. Pireti keha hakkab nii vibreerima ja tuksuma, tal kaob ära see kivi tunne. Ta ei ole enam kivistunud. Naine tunneb vabaduse tunnet kehas. Emalik energia on lasknud sel sündida. Seal nagu polnudki naist. Oli emalikkus, tugi, elujõu andmine.

Piret pöörab eesti naiste poole, kes tal selja taga. Otsib kontakti sealt. Kuid see lihtsalt ei juhtu. Piret nii hirmasti tahab, ja ei saa ühendust. Piret ei taha oma õe poole vaadata. Õde on täiesti…

Muutus Tõllus – tundepuhangud, kurbus, soov südamega kontakti saada – toob esile muutuse ka Leigeri sisemuses. Ta hakkab oma venda uuesti armastusega vaatama, uhkus tärkab Leigeris nähes kui julge ta vend on, kui tugev ta on, et suudab vastu astuda iseenda poolt loodud deemonitele. Leiger leiab tee oma vennani. Seda nii ühisväljas kui ka oma lugudes oma vendadega.

Saun jätkab puhastamist. Aitab luua keskkonda, ühtlasi andes tegevustele, inimestele kerguse. Linda ja Kalevi juures on Saunal väga kerge. Ei peatu seal kaua ja kui ringiga jõuab nendeni, toimetab jälle kergusega. Saarte nelik on Saunale raske, eriti Tiiu ja Tõll. Väga raske. Saun proovib igast küljest läheneda ja imbuda läbi.

Kalevipoeg, olles kaotanud Saarepiiga huvi, jätkab ringivaatamist. Miskipärast tundub talle äkitselt väga oluline vahepeal väljale toodud Eesti Rahvas (Laie-Helje). Kalevipoeg otsib pilguga Eesti Rahvast ega leia tükil ajal kusagult, muutudes rahutuks. Väljale tulles, näeb Eesti Rahvas ainult Kalevit – tugevus, kaitse, mõistmine. Mõne aja pärast liigub Kalevi ja Linda juurde. Side mõlemaga, kindlus, rahu, kolmekesi koos. Viimaks näeb Kalevipoeg Eesti Rahvast seismas Linda lähedal. Kogu Kalevipoja tähelepanu on Eesti Rahval. Eesti Rahvas liigub Linda ja Kalevi juurde, nende ette, näoga Kalevi poole. Kalevipojas tekib rahunemine ja ta taipab: „See polegi minu vastutus. See on vana Kalevi hool ja ülesanne.” Nüüd tahab Kalevipoeg tagasi Saarepiiga manu, ent too on keeranud selja ning vajunud kühmu, põrnitsedes ainiti merd kaugel akna taga. Kalevipojale meenub, et Saarepiiga vajanud turvalisust. Nüüd tahab ta seda tüdrukule anda. Samal ajal toimuv Tõllu röökimine tekitab Kalevipojas soovi Saarepiigat (selle eest) kaitsta. Kalevipoeg nihkub piigale pisut lähemale, tõstab talle käe kaitsvalt röökiva Tõllu poole ette. Saarepiiga ei tee märkama.

Kui Tõll on välja oksendama jooksnud, tuleb Siil ja palub Saarepiigal end Kalevipoja poole pöörata. Vastumeelselt Saarepiiga allub, kuid ei suuda tõsta pilku maast. „Nüüd ma kaitsen sind,” ütleb Kalevipoeg, ent sõnad ei jõua kohale. Saarepiiga saab küll öelda Kalevipojale kui pettunud ta on ja lootusetult ennast tunneb, aga saab seda öelda üksnes Kalevipoja labajalgadele. Ta ei suuda Kalevipojale otsa vaadata. „Liiga hilja!” vastab Saarepiiga, „ma ei usalda sind enam. Sa oled täiesti ebaturvaline! Nüüd on liiga hilja! Ma ei taha sind enam!” See on Kalevipojale kui hoop näkku. Mees taganeb pisut, langetab meeleheites ja tühjust tundes käed. Segaduses pöördub Kalevipoja pilk Saarepiigalt üle mere, kust paistavad aeglaselt pöörlevad tuulikud. „Oleksin nagu heidelnud vaid tuuleveskitega, unustades tõeliselt olulise,” mõtleb Kalevipoeg. Temasse tulvab häbi, lootusetus ja ahastus – kõik on kadunud. Ta on läbikukkunud! Kõigi ees! Kõiki alt vedades. Kalevipoeg astub mõne sammu ida suunas, ära üksindusse ja hakkab lohutamatult nutma.

Tõll on tagasi ja Tiiu tunneb endas väga tugevat viha ja vastikust kerkimas. Ta näeb, kuidas rahvas, Saun, kõik jooksevad Tõllu tervendama ja toetama, teadmata kui tropp ta on. Tiiu ütleb välja: „Mul on tugev viha ta vastu. Kõiki lollitab ära ja kõik veel usuvad ka… oi jaaaa, kui hea inimene ta ikka on… ja see ajab mind omakorda närvi.” Praeb veidi oma koha peal ja astub siis Tõllu ja Leigeri vahele. Tahab, et Tõll näeks, et ta on vihane ja teab, mis Tõll on teinud ja samuti, et Tõll teab, et Tiiu teab.

Piret tunneb tõmmet liikuda Tõllu kõrvale naise koha peale (vasakule käele). Võtab Suurel Tõllul käest kinni. Tõll tuleb sellega kaasa. Piretil on veel natuke ärevust, aga see kaob, kui Tõll vaatab talle otsa. Enne oli Piret näinud tema silmis ja näos seda kivistumist, aga nüüd kui Tõllu süda lööb, on see hoopis teine pilk tema silmis, tema näos. See kõik tundub nii õige. Piret tunneb, et jah südame asemel on veel kivi ja see peegeldub silmades ja näos, aga see raskus on kadunud.

Tiiu süüdistust milleski suures ja raskes püüab Tõll eirata. Ta teab väga hästi, et ta ongi süüdi. On teinud midagi väga ränka, mis ometi peab jääma saladuseks. Tõll nõustub sisimas, et ta on tugev manipuleerija, kes jätab teistele hoopis teistsuguse näo, kui on tegelikult. Ent Tiiu nagu ei tea ta või ei saa öelda, mis see täpselt oli, mis Tõll oli teinud (Siil küsib Tiiult, aga ei saa teada). Tõll teab vaid seda, et Tiiul on õigus, aga ta ei või seda tunnistada. See saladus peab jääma saladuseks (mingi kolmnurk seal oli). Tõll ei taha, et see välja tuleb, sest vend ja naine ei tea ja see võiks mõjuda neile laastavalt. Tiiu teab ja Tõll, ent kuna viimane ei tunnista, jääb olukord sõna-sõna vastu. Piret ja Leiger tulevad Tõllu toetama, usuvad temasse ja see muudab Tiiu jõuetuks.

Tiiu jaoks, kui ta väljendab enda viha Tõllule, mängib mees juskui sellist lollikest, kes küll aru ei saa, miks see naine siin nii kuri on. Eriti ärritab Tiiut, et Piret jookseb Tõllu kaitsma ja Leiger samuti on justkui Tiiu peale pahane, et on astunud kahe venna vahele. Nii seisab Tiiu endiselt kahe venna vahel ja tema fookus läheb Piretile. Tiiu tunneb tema suhtes sellist, „issand, kas sina ka?!“ tunnet: „Kuidas sa selle mänguga kaasa lähed ja mind ei usu?!”

Siil küsib neliku käest: “Kas tõde on üks või on mitu tõde?” Toob väljale Tõe (Tiia). Mitmelt poolt tuleb vastus, et tõdesid on mitu. Siil: „Jah. Vastasel juhul oleks kõik ülejäänu ju vale, aga igaühel on oma tõde!” Teine Tõde tuleb juurde ja ütleb Tiiule: „Sina ise tõrjud tõe välja!”

Väljale tuleb Häbi, kes läheb Tiiu juurde. See iseenesest lohutab Tiiut. Tekkinud jõuetuse tundes leiab Tiiu toetust Häbist. Ta istub põrandale vennaste vahelt välja, kes nüüd vaatavad üksteist. Piret seisab teisel pool Tõllu kõrval ja vaatab sealt vendade vaatega risti Tiiut. Maas istudes, seljaga vastu Häbi jalgu, tunneb Tiiu totaalset jõuetust: „Keegi ei usun mind! Ma räägin ju ausalt ära mis oli ja kõik suruvad seda maha, et ma peaks häbi tundma, et sellist valet räägin.” Üritab Siilile seda tunnet välja öelda, aga tajub, et on väike laps, kes ei oska väljenduda: „Mul ei ole lapsena selliste asjade jaoks sõnu.” Istub maas edasi jõuetuses ja häbis, mille ta võtab vastu, kuna kõik ütlesid justkui, et ta valetab ja peab sellepärast häbenema. (Mingil hetkel kadusid mul rollide piirid ja ma ei saanud enam aru, kas ma olen Anneli, väike Anneli või Tiiu.)

Selgub, et õdede vahel on kadedus ja õelus. Väljale tuleb Kadedus (Lea). Kadeduse tähelepanu on ainult Tiiul. On teda vaadates rahutu seni, kuni saab Tiiuga silmsideme – tema ainus soov-tunne, et Tiiu vaataks talle silma! Tiiu väldib seda esialgu, aga kui see lõpuks juhtub, ei leia Kadedus enam kohta ja läheb pildist välja. Tiiu, seistes silmitsi Tõega, istub piinlikkuses Häbi juures maas. Ta on kurb, et teda keegi ei kuula. Piret tunnistab, et pidi kantseldama joodikust meest, olema talle ema eest, aga nüüd saab olla naine! Häbi liigub ära ja üks Tõdedest tuleb Tiiu seljataha. See on Tiiule hästi turvaline, sest: „See on Minu Tõde!” Aga Tiiu ei taha leppida sellega, et Tõllul on ka veel oma Tõde. See Tõde huvitub vaid Tõllust, teised talle korda ei lähe. Pärast natuke saab Tiiu sellest aru, aga selles lapse kohas olles on see väga mõistmatu. Tiiuna saab aru. Tõde küsib Tiiult midagi Pireti kohta. Tiiu täpselt ei saa aru, sest peas segadus ja vastab: „Aga minul (Annelil) ei ole ju õde!“ Aga Tõde toetab ja on Tiiu jaoks turvaline.

Õed ütlevad teineteisele: „Kui sina mind ei armasta, ei armasta mina sind ka.”

Siil kõigile saalisviibijaile: „Oluline – lase end tühjaks, kõigest! Korraks! Tule samale tasandile! Andestage endale, et olete olnud pätid, kaabakad, üleolevad, hinnangulised. Ka enda suhtes, mis on oma väest eraldumine.”

Ühtäkki hakkab õdedevaheline olukord laabuma. Piret justkui hakkab nägema oma õde Tiiut. Tekib silmside ja siis side südamega. Hakkab rääkima midagi õdede teemast, mis tekitab Tiius segadust. Siil küsib Tiiult: „Mis on see tingimus, et sa õega kokku saaks?” Tiiu ei oska kohe vastata.

Piret tunneb, et andestab endale ja andestab Tiiule. Ta laskub maha Tiiu juurde, nad on nüüd võrdsetel tasanditel. Õdede vahel tekib hoobilt kontakt. Pireti jaoks ei ole seal enam midagi muud, ainult nii tugev side. Tiiu ütleb õele: „Nii on parem olla. Oleme võrdsed!”

Siil: „Pole hierarhiat.”

Piret tunneb, et seda oli nii lihtne teha. Et see oli lihtsalt niivõrd lihtne! Tiiu saab aru, et Pireti tulek Tiiu juurde ja istumine talle vastu ehk tulek oma õe kõrgusele, võrdsesse seisu, ongi see tema tingimus. Kohe on Tiiul hea olla endana. Tekib siuke mõnus õdede ring. Tiiu tunneb soovi õele kaissu pugeda, sest see on turvaline. Hiljem laulude valimise koht kuidagi liidab Tiiut ja Piretit veel – on kuidagi selline õdede nö casual mõnus olek. (Pireti vahemärkus õdedest ja õelusest. Nagu ühiskonna peegeldus: näidatakse näpuga kuidas peaks eestlased läbi saama ja naised, aga oma peres ja suguvõsas me ei suhtle. Vihkame ja kadestame teineteist. See oli sama asi, et ma oma õde ei vaadanud ja tahtsin leida seda sidet teistega. Õdede juures oli kõige olulisem, et igaühel on oma tõde! Pole vaja egost oma tõde peale suruda. Ongi mitu tõde. See on väga vabastav. Kõigil ongi oma tõde, see oli niuke vabanemine minu jaoks.)

Märgates Saarepiiga kurbust, tuleb Linda ja toob samuti Kalevi Saarepiigat toetama. Hetke seisavad nad kolmnurgana kätest kinni hoides, siis haarab Kalev Saarepiiga enda ja Linda embusesse. Saarepiiga enesetunne paraneb märgatavalt. Ta tunneb nagu ta saaks Kalevilt ja Lindalt palju ressurssi. Peagi märkab Kalev, et tema poeg vajab tuge ja lahkub Kalevipoja juurde. Jätkuvalt on Kalevis rahu ja tunne, et kõik saab korda: selliseid väikesi seikasid ja õppetunde on meile kõigile vaja. Nähes Kalevit toetamas oma kokkuvarisenud poega, vaatab Linda Saarepiigale otsa, tõstab käed ja hakkab tüdruku õlavarsi silitama. Pettunud Saarepiiga leebub, lõtvub ja poeb Lindale kaissu. Hiljem tagasi mõeldes, tuleb Lindale sügav taipamine: kui emaarmastus on jäänud pojale lapsepõlves andmata, ei saa seda talle täiskasvanuna tagantjärele kaasa pakkida. Küll aga saab mõistmise ja toetusega aidata poja naist. Tema armastus omakorda saab jalule aidata poja.

Kalev kallistab poega, kes nutab isa rinnal lohutamatult edasi. On hea, et isa tuli, aga pisarad ei lõppe. Kalevipoeg tunneb suurt süüd, häbi ja kõige olulise päästmatut kaotust. Talle meenub tema enda mõõk, mis oli jalad alt niitnud. Nutuhoog vaibub ja poeg laseb isast lahti. Tuleb Siil ja küsib, mis toimub? „Ma olen kõiki alt vedanud, mul on häbi, ma olen läbi kukkunud, näinud vaid tuuleveskeid ja midagi ei saa enam muuta. Mõõk lõikas jalad.” Kalevipoja kurbus on tohutu ja nutt tuleb uuesti. Mees tunneb et tema koht ei ole püsti. Ja see mõõk, need puuduvad jalad – miski pole enam kunagi endine, midagi ei saa enam heastada. Ta langeb murtult maha ja nutab pikalt.

Olles kuulnud Kalevipoja sõnu kahetsemise kohta, tundub Saarepiigale, et võib-olla on veel suhtes Kalevipojaga lootust. Saarepiiga on endiselt pettunud, kuid tunneb, et võib-olla kuidagimoodi on siiski võimalik Kalevipojaga kokku saada? Olles aga kuulnud, et Kalevipoeg on oma jalgadest ilma jäänud, kaob ka see lootus.

Kui hakkavad toimuma protsessid saarerahvaga, saab Eesti Rahvas liikuda Kalevipoja juurde. Näeb, et see on jalutuna ahastuses ja kannatustes maas. Eesti Rahvas tunneb tahtmist teda jalaga taguda, üles peksta. Teda valdab viha ja pahameel sellise viletsa könni pärast. Kui viha vaibub ja Eesti Rahvas rahuneb, tuleb mõistmine, et on vaja kasvamise ja tervenemise aega.

Vahepeal tunneb Eesti Rahvas, et on veel kedagi vaja (piilub veel töös mitte olevat Anastasiat). Väljale tuuakse Vene Rahvus (Anastasia)ⁱ. Eesti Rahvas näeb Vene Rahvust, tunneb heameelt ja ka pisut ärevust. Vene Rahvusel on esimene hetk päris hirmus. Tal on ootus hukkamõistule, kardab ründamist või et teda ei võeta vastu. Seisab paar minutit välja servas ja ootab reaktsiooni. Ent mida aeg edasi, seda rohkem saab ta aru, et seda ründamist ei tule. Järgmine emotsioon, mis tekib, on häbi. Vene Rahvusel on häbi vaadata inimestele otsa. Ainuke, mida saab vaadata, on asendajate jalad. Läheb natuke aega ja kui Vene Rahvus saab aru, et keegi teda ei ründa, julgeb hakata tasapisi vaatama ülespoole, teistele otsa. Mõni osaleja tahab tal lausa käest kinni võtta, ent Vene Rahvus on nii hirmul, et ei lase.

Ühel hetkel tunneb Vene Rahvus, et Eesti Rahvale on abi vaja – too vaatab Vene Rahvuse poole nagu küsiks ja ootaks abi. Siis tekib Vene Rahvusel soov aidata Kalevipoega, kes on kaugel välja teises servas maas, muudkui nutab ega saa sellest olekust välja. Vene Rahvus hakkab hästi vaikselt liikuma läbi välja Kalevipoja poole. Liigub, liigub, liigub, vaatab, seal on juba Eesti Rahvas, kes julgustab Vene Rahvust: „Tule! Kõik on hästi.“ Inimesed reageerivad Vene Rahvusele samuti hästi. Vene Rahvus jätkab liikumist. Näeb Kalevipoja juures Kalevit ja Lindat, kes hakkavad lähenevat Vene Rahvust järsku vaatama.

Kalev märkab Vene Rahvust liginevat ja tunneb, et peab kaitsesse minema, et see on kui rünnak. Ütleb talle: „Sa oled ohtlik, sest ma ei tunne sind! Pean kaitsesse asuma.” Selle peale tulevad Vene Rahvusel sõnad: „See on teadmatus ja teadmatus on ohtlik.“ Linda aga seevastu: „Siin ma jään eriarvamusele. Minu jaoks ei ole ta ohtlik.” Kalev vastab: „Kui ma tunneksin sind rohkem, ehk sa ei tunduks mulle nii ohtlik, tunduksid turvalisem.“ Selle peale Vene Rahvus avaneb ja räägib kõik välja, mida oli tundnud: häbi alguses, kartnud et teda rünnatakse ja et tegelikult pole tal mingeid halbu soove kellegi suhtes. Vene Rahvus: „Ma tulin sulle toeks! Eesti Rahvale appi. Nägin kui suur vägi ja maalähedus siin on! Pigem mu soov on aidata Kalevipoega ja Eesti Rahvust. Olla Eesti Rahva kõrval või taga. Ma ei soovi midagi halba, üksnes toetada ja aidata.“ Kui Kalev seda kuuleb, muutub ta kuidagi pehmemaks, vastuseis hajub ja ta astub vaikselt eest ära.

Et näha kaugemale ja anda Kalevipojale ruumi, astub Eesti Rahvas, ise seda märkamata, kivimüüri või kiviaia taha. Tal on hea rahulik olla ja vaadata, mis toimub. Äratuseks tuleb küsimus Siililt: „Miks sa seal seisad?“ Eesti Rahvas tekib segadus. Näeb, et toimub tunnistamine ja dialoog Kalevi ja Vene Rahvuse vahel. Eesti Rahvale tuleb rohkem elu sisse. Ta näeb ainult Vene Rahvust ja Kalevit ning temas hakkab tekkima pääsemise ja vabaduse tunne.

Kalevipoeg nutab endiselt trööstitult, südamepiinas ja süütundes, et on naist alt vedanud, vanemaid alt vedanud ja tervet eesti rahvast alt vedanud. Nähes Kalevipoega maas nutmas suurest süütundest ja kahetsuses, toimub Saarepiigas suur muutus. Ta tunneb, et peab Kalevipoega lohutama minema ja et tänu temale võib Kalevipoeg terveneda. Saarepiiga läheneb Kalevipojale selja tagant ja istub maha mehe vasakule küljele. Kalevipoja selja taha oli asunud teda lohutama Linda. Saarepiigat see häirib, sest ta tunneb, et just tema on see, kes saab Kalevipoega tervendada. Esialgu, Kalevipoega lohutama minnes on Saarepiigal Kalevipojast kahju. Ta tunneb, et hoolib Kalevipojast ja tahab tema jaoks olemas olla. Aegamööda Saarepiiga tunded Kalevipoja vastu kasvavad. Läbi lohutamise süveneb see tugevaks armastuseks. Saarepiiga tunneb, et sel pole enam tähtsust, et Kalevipoeg jalgadeta on. Saarepiiga jaoks muutuvad ülejäänud asjad ebaoluliseks, tema fookuseks saab üksnes Kalevipoeg.

Kalevipoeg ei saa nuttu pidama: „Millal see ometi lõpeb?” käib mõte, „nagu oleks 700 aastat juba nutnud.” Aga lahendust ei saanud olla. Jalgu ei saa enam tagasi. Ootamatult tunneb mees, et Saarepiiga on tema juures tagasi ja kallistab teda. See on väga hea, aga mingil viisil adub Kalevipoeg, et lahendus saab tulla mitte väljast, vaid ainult tema enda seest. Mööduv Siil taipab ja tähendab: „See jalgade raiumine on ju energeetiline.” Ütlus toob mingi mõistmise Kalevipojale: füüsilisel tasandil lootusetuna, kirjeldasid vanad lood suuri asju eelkõige läbi metafooride. Lahendus ei saanud tulla samal tasandil, kus ilmnes mure. Mateeriat saab luua läbi maagia. „Kui ma ise olen raiunud endal energeetiliselt jalad, saan ma ise need maagiliselt taastada,” tuleb mõte. „Maagias on kõik võimalik.” „700-aastane kurvastus” hakkab lõppema.

Kalevipoeg, jäädes põlvedele, ajab keha sirgu. Saarepiiga püsib kõrval ja hoiab ümbert kinni. Kalevipoja ette (itta), hallide kivide (kott-toolide) taha oli tulnud teda vaatama Eesti Rahvas. Tahab justkui tähelepanu ja aidata. Ent Kalevipojas on nüüd kindel teadmine: „Rahvas tuleb alles pärast mind ennast ja Saarepiigat.” Seetõttu ta ei reageeri Eesti Rahvale. Vahepeal märkab Siil, kus seisab Eesti Rahvas ja küsib, miks see on läinud kivide taha? Eesti Rahvas laiutab käsi. Kohale jõuab Vene Rahvus, kellele näib, et Eesti Rahvus ei saa Kalevipoja-Saarepiigaga kuidagi kokku ja tal tekib tunne minna ja võtta need kivid siis eest ära. Noorusliku särtsuga virutab Vene Rahvus kivid lihtsalt eest, avades Eesti Rahvale tuleku tagasi väljale. Tee on avatud ja ümbritsevad ohkavad südamest, kergendusest – nagu kivi langenuks südamelt. Eesti Rahvas liigub väljale. Saun tuleb ta juurde. Suurpuhastus. Kui Eesti Rahvust tervendab, tuleb Saunale teadmine, et meie „sõrm pulsil” toimub just suitsusaunas – sünd, surm, pikk töönädal ja pärast seda puhastumine, enda väe tagasi saamine. Kalevipoja lähedal saab aru, et meie rahvast juhib suuresti just see tegelane. Saun tunneb, saab aru, et Kalevipoeg kasvab. Vene rahvusest möödub eemalt.

Kalevipoeg tunneb end kindlamalt, kuigi aeg-ajalt naasevad nutuhood. Nagu järellainetus. Vana Kalev astub poja juurde, tema kõrvale tuleb Linda. Mõlemad vaatavad Kalevipoega ja too neid. Taas tunneb Kalevipoeg, et on kõiki alt vedanud. Kalev ütleb reipa häälega ja heatahtlikult: „Pole midagi, ikka juhtub. Mina küll nii ei tunne, et oled alt vedanud! Küll sa saad hakkama!” See on üllatav, aga ei veena Kalevipoega. Siil sekkub: „See on nagu öelda kolme-aastasele, et saa ise hakkama!” Kalevipoeg palub isalt rohkem hoolimist ja toetust. Linda soovitab Kalevile: “Usalda teda!“ Kalev korrigeerib ja nüüd kõlab tema hääles enam soojust: „Ma usun sinusse poeg. Ma usaldan sind ja usaldan sinu otsuseid. Ma toetan igat sinu valikut. Tõuse püsti!” See mõjub. Linda lisab: „Ma näen sind nüüd poeg. Mul polnud sinu jaoks enne aega. Tõuse!” Seegi on Kalevipojale ootamatu, ent hea tunda, et ema tõepoolest on tema jaoks olemas. Samas tunneb Kalevipoeg, et see pole enam nii oluline. Olulisim on temas endas. Ta vaatab üles vanematele otsa ja ütleb: „Ma tahan olla nagu teie, aga ma teen enda moodi.”

Saarepiigale ütleb Kalevipoeg: „Nüüd kaitsen ja hoian ma sind alati. Olgu jalgadega või jalutult. Lõpuni. Minu vägi tuleb meist. Meist kahest koos.” Kangelt ajab Kalevipoeg end Saarepiiga abiga jalgadele. Nad kallistavad pikalt ja enam ei lase Kalevipoeg Saarepiigast lahti, tundes tema vastu suurt armastust. Kui Kalevipoeg ütleb Saarepiigale, et tema jõud tuleb neist kahest (nende kahe suhtest), tunneb Saarepiiga hästi tugevalt, et just nii ongi. Saarepiigat rõõmustab, kui Kalevipoeg saab jalgele tõusta. Saarepiiga tunneb ennast Kalevipoja embuses väga, väga hoituna, kaitstuna ja armastatuna. Saarepiigat valdab tunne, et tema roll elus ongi järgneda Kalevipojale, ükskõik, kuhu ta minna tahab ja olla Kalevipoja toetajaks kõiges, mis too ette võtab. Saarepiiga jälgib Kalevipoja kaisust edasi huviga küll tema ümber väljal toimuvat, aga tema jaoks on kõige olulisem olla ainult Kalevipoja koos ja tema kaisus. Saarepiiga tunneb Kalevipoja suhtes väga, väga suurt ja sügavat armastust. Ta tunneb, et tema elu mõtteks ongi Kalevipojaga koos olla, tema väe ja jõu allikaks olla.

Vene Rahvus seisab juures, kui need protsessid käivad ja tunneb järsku, kui vägev on Eesti rahvus. Kui vägev ja suur see tegelikult on vaatamata sellele, et eestlasi on väike arv ja Eesti on väike riik. Vaatamata sellele, see vägi ja suurus on nagu HIIGLASLIK! Ja see, et suudate oma südamed avada ja rääkida nii sügavalt! Vene Rahvusel tekib suur soov kummardada Kalevipoja ja Saarepiiga ees, et nad olid suutnud nii sügavale minna. Seda Vene Rahvus ka teeb: kummardab, tundes kuidas energia voolab. Tunneb tänu, et teda võetakse hästi vastu ja eestlased saavad aru, et ta pole ohtlik ja soovib aidata. Kummardab Kalevipojale ja Saarepiigale, et neil on nii suur vägi, julgus ja sügavus läbi elada selliseid protsesse. See suurus peitub Vene Rahvuse jaoks justnimelt sügavuses. Tol hetkel näeb ta eesti väge. Kummardab ka selle väe ees. Ütleb:

„Tunnen tänulikkust ja imetlust, et olete nii suured ja vägevad ja lubate mul olla osa teie loost. Vaatamata sellele, mida korraldasid minu esivanemad. Et teil on nii suur süda mind vastu võtta ilma vaenulikkuseta.“ Sel on ümbritsevaile positiivne mõju. Seejärel läheb Vene Rahvus Eesti Rahva juurde. Nad istuvad kenasti kõrvuti koos „kividele” ja vaatavad, mis saab edasi.

Saun muudkui puhastab. Mitme Tõega on tal raske. Universaalset armastust vaatab vaid kõrvalt. Saun tunneb, et peab ka emakest maad tervendama, kuna see kõik, mis toimus, vajus maapinnale: „energeetiline, tahaks öelda, et okse.” Saun muutub aina nõrgemaks. On nii väsinud. Mingi aeg vajub põrandale, kontakti maaga, et laadida ennast. Tekib taipamine, miks me peame maaga kontaktis olema: „Tekib ring, peame selle sisse astuma-minema-olema ja see annab või toob meile tagasi meie väe.”

Saarepiigat kõvasti enda küljes hoides pöördub Kalevipoeg vaatama, mis toimub väljal. Vana Kalev asub ta kõrvale, ent Kalevipoeg tahab teda ja Lindat enda selja taha. Nähes harmooniat poja ja tema naise vahel, lähevad Linda ja Kalev nende selja taha. Seisavad, käest kinni, rahus. Linda nõjatub Kalevile, toetab pea tema õlale. See on kui kinnitus, et panustamine toimis ja nüüd võib lõõgastuda. Rohkemaks pole vajadust, kõik on olemas. Nõnda, kahe paarina, jälgivad nad vendade vendluse sündi ja õdede õeluse lõppemist.

Vaadates Tõllu-Leigeri muutumist ja kasvamist, mõtleb Kalevipoeg: „Vägevad mehed, kellega koos võib suuri tegusid teha.” Algne üleolevus on kadunud ja asendunud ühtsus- ja uhkustundega saarte vägilaste üle. Nüüd seisab Kalevipoeg kindalalt kahel jalal oma väes ja oma naise kõrval.

Väljale tuleb Universaalne Armastus, kes võtab sisse koha Kalevipoja lähedal, astudes toolile. Kalevipoeg ütleb Saarepiigale: „Ma teadsin, et ta tuleb siia meie juurde. Sest ta elab siin.”

Alkohol on kuhugi „kadunud”.¹

Pireti ja Tiiu leppimisel tuleb Tõllule suur mõistmine, et enne ei tule leppimist vendade ja õdede vahel, kui nad ei saa minna samale, võrdsete tasandile. Üks ei ole teise ees eelistatud või eespool või tähtsam, isegi kui on ajaliselt varem sündinud. Mistahes hierarhia õvede vahel on vale! Kui üks järgneb teisele kui iidolile, siis ta kaotab enda ja süüdistab selles teist.

Peale õdede leppimist, tunneb Tõll, et side vend Leigeriga on tugevalt tagasi. Suhe muutub paremaks. Tõll tahaks venda kallistada, aga ei saa veel („Mul läheb veel aega.“). Kõike korraga vastu võtta on lihtsalt liiga palju ja südant täiesti avada veel ei saa. Seal jääb veel teha. Kuigi süda juba lahti natuke, on osa tundeid ikka veel keelatud. Ehk armukolmnurga tõttu? „Väikevennal ju naisega kehvasti.” Õrnalt tundeid Tõll juba tunneb, kuid osa temast on endiselt lukus. Päris hüpata ja rõõmust rõkata ei saa veel.

Leiger ja Tõll suudavad omavahel rääkida! Leiger tunnistab, et on oma vanemas vennas koguaeg seda eeskuju, isa kuju, otsinud. Selgub, et Tiiul olnud huvi hoopis Tõllu vastu, aga õde napsanud mehe eest ära ja talle jäänud „ülejääk”, noorem vend. Leiger on juba uhke oma sügavast kuristikust välja tulnud venna üle, õnnelik tema suhte üle naisega. Leiger tunnistab, et ta sees on tunne: kuna polnud kontakti vennaga, tekitas see pingeid ja alko sai tulla, tuimestama tema valu. Leiger pöördub Tiiu poole: „Mul on olulisem hetkel suhe vennaga, mitte see, mis teie vahel juhtus!” Leigeri jaoks on Tiiu ja Pireti vahel hargnenud õdede kadeduse, mitte-andeks-andmise ja andestamise lugu.

Tõllu sisse jõuab teine suur taipamine: „Tunnete eiramine aitas ellu jääda. Armastust ega üldse midagi ei tohtinud tunda. Alko oli see, mis lubas natukenegi midagi tunda. Jah, see tuimestab, aga aitab toime tulla. Pealegi – selle mõju all võib teha vigu. On mille kaela ajada, ei vastuta ise.”

Teisest tegevusliinist oli Piretil side Kalevi ja eriti Lindaga. Ta ei kuulnud eriti midagi, mis teistel toimus. Ainuke lause, mis teda läbistas, oli kuidas Vene Rahvus tunnustas meie suurust ja väge nii väikese rahvana. Piret ei tundnud temalt mingit ohtu. Pigem tajus, et tuli tõestama, kui suured me oleme, kui vägevad. Samas me ise keeldume seda nägemast. Hiljem oli Pireti pilk sellel, kuidas rahvused istusid seal koos ja tal oli täielik rahu.

Tiiu ei märganud samuti üldse, mis toimus mujal või kes kuhu liikus, aga tema viimane lõpu pilt oli see, et eestlane ja venelane istusid seal koos ja kuskil arutasid tähtsaid asju vms. See oli mega äge soe ja hea, ja jälle näidati nendele „pisikestele” eestlastele kui väekad nad tegelt on. „M.O.T.T.” oli Tiiu mõte seal lõpus.

Saabub Tühjus (Kati), kes tajub end kui: „Kõik võimalikkused üheaegselt. Ruum.” Tühjus näeb ainult Universaalset Armastust. Seni kuni hoiab pilgu temal, teab, et kõik mis juhtub on õige: „Me oleme hoitud igal ajahetkel, kõikidel kurbuse ja pettumuse ja hirmude ning sõltuvuste hetkedel. Me oleme universumi poolt hoitud ja armastatud just sellisena nagu me oleme, igas meie valikus on tõde, armastus ja jumalikkus.”

Universaalne Armastus (Annely) astub toolile, tundes piiritut ühendust… suuremat veel kui Vene ja Eesti Rahvused. Armastus märkab, et üks nägu on täiesti temale keskendunud ja näeb ainult teda. Sealt vaatab talle vastu piiritu avarus. Tühjus. Armastusel klikkab Tühjusega tutvumisel ära see tunne, et tühjuses on avarus, on tingimusteta armastus…

Kõrvuti „kividele” istunud Eesti ja Vene rahvused puhuvad muhedat juttu rahus ja rõõmus ning naudivad üksteise seltskonda. Mingil hetkel Eesti Rahvas ütleb Vene Rahvusele inglise keeles: „Good job!“ ja löövad patsi. Eesti Rahvas oli olnud segadus, kui öeldi, et on mitu tõde. Tema jaoks oli vaid üks tõde: UNIVERSAALNE ARMASTUS. Eesti Rahvas vaatab, mis toimub… muutused, lahendused, taipamised. Oluline on: Seista kindlalt oma jalgel, maa peal. Eesti Rahvas näeb, kuidas kõiki muudkui puhastanud Saun kurnatusest maha põleb, saab maast jõudu ja virgub uueks. Kui saabub Universaalne Armastus ja oma tiivad lahti lööb, läheb Eesti Rahvas tema parema ja Vene Rahvus vasaku tiiva alla.

Eesti Rahvus tunneb, et vaja on laulu, häält teha, väljendada! Tuleb „Pistoda laul“, tohutult võimas. Kõik laulavad. See talisman, Pireti-Pirko sõnadega: „See talisman on meie süda. Süda tuleb kohe minu ette, kui seda laulu kuulan. Ma lähen tagasi südamesse. Süda ongi see.”

Kõik tulevad ühte ringi. Veel laulda! Mida? Vanemuine (Eve) hangub, kui keegi mainub talle hümni… ei see… Korraga on päevselge – väli nõuab „Koitu“! SEE on Eesti Väe Laul.

Väga suur puhastav ja vabastav energia, rõõm ja kurbus tantsivad koos, vana ja uus, elu ja surm… Lõpuringis „Koidu“ ajal lahistab Saun pidurdamatult nutta, otsekui valades välja kõiki neid tundeid, valu ja jõuetust, mis ta puhastamisel endasse kogunud. Saunal jooksevad ees pildid orjadest… kuuleb kuidas loksub küüditatuna rongil. Teab, et läbi hääle saab valu vähemaks. Laulupeod! Vastukaaluks naerab Piret täiesti ohjeldamatult, suutmata pausi teha: „Ma nii tahtsin naerda lihtsalt nii nii tugev oli tung, kuid hoidsin end enne tagasi… Lõpuringis see hala ja äng mida Saun välja lasi, vallandas meeletu naeru. Mul tuli ja tuli ja tuli sealt hinge põhjast.“ Tühjus tunnistab: „Üheskoos!! Ühisel jõul me suudame kõik! See on nii ilus ja nii ülendav, nii inimlik ja nii puhas. Ainult ausus ja avatus viib edasi. Läbi hirmude päikese poole.”

Minu lugu on Sinu lugu ja Sinu lugu on Minu lugu.

Mina olen Sina ja Sina oled Mina.

Kirja pani osalejate ülestähenduste järgi: Tauno

—

1Alkohol tundis kehas valu, vastikust ja soovis sellest vabaneda, kui Suur Tõll nutma hakkas. Tahtis pudelist eemalduda ja läkski eemale. Rahunes, kui Suur Tõll rahunes. Mõne aja pärast liikus pudeli juurde tagasi. Enam keha ei reageerinud, vaatas selge pilguga merele. Justkui oleks kaineks saanud. Iga hetkega kui väljal teemad lahenesid, muutus Alko ebaolulisemaks.

i Konstellatsioon lõppedes tundis Vene Rahvus, et ta pole kogu vene rahvus. Ta on see osa Vene rahvusest, kes on ärganud. Sellised teadlikud inimesed ja need, kes on teel teadlikkuse poole ja valguse poole. Nii nagu meie siin, kes tegelevad endaga, kes otsivad vastuseid, kes lahendavad programme, traumasid. Sellised teel teadlikkuse poole. Ärganud rahvus. Nemad tunnevad sügavalt kaasa sellele, mis maailmas praegu toimub ja ka meile siin. Eestis on ka suur hulk venelasi, kes tunnevad nii, nagu Anastasia Vene Rahvuse rollis. Sest Anastasia on integreerunud venelene. Kõik muidugi pole sellised, aga väga palju on selliseid, nagu Anastasia oli välja peal, üles ärganud juba.