Usalduse tee

„Ühiskond ei kannata vaba indiviidi. Ühiskond soovib sind allutada, teha enda omaks. See tahab, et loobuksid oma individuaalsusest, et järgiksid norme ja eeskirju, oleksid kuulekas. Teeksid nagu teised, ega seaks autoriteete kahtluse alla.ⁱ…

Ükski ühiskond ei taha, et saaksid targaks: see on vastu ühiskonna investeeringuid. Kui inimesed on targad, ei saa neid ekspluateerida. Kui nad on intelligentsed, ei saa neid ikestada. Neid ei saa suruda mehaanilisse ellu, elama nagu roboteid. Nad panevad end maksma – panevad maksma oma individuaalsuse. Nende ümber on mässu hõngu; nad tahavad elada vabaduses.ⁱⁱ” kostub audiofailist 32. aasta eest lahkunud müstiku sõnu. Neis ja järgnenuis tunneb ärgas meel ära sügava tõe.

End toolidele, maas istuvaist kaisuloomadega inimestest justkui kõrgemale asetanud ja tajutava energeetilise seinaga eraldanud panelistid kuulavad gurut suletud silmadaga. Kuulavad guru salvestatud sõnu kui sakramenti või prasadi, mis guru päritolule ehk paremini viitab. Panelistid on, ühe erandiga, riietanud end musta. Nende näod väljendavad pühalikku tõsidust. Õigupoolest lahkub tõsine, isegi morn ilme nende näolt vaid siis, kui nad sõna võtavad või end kontrollida märkavad. Seda kogu viiepäevase retriidi vältel. Paneeli moodustavad kaks eriti vägevaks primaalteraapia õpetajaks tituleeritud (üks olevat koguni valgustunud!) eakat teadmata rahvuste esindajat – naine ja mees, kaks nende õpilast-jüngrit ja tõlk. Viimane muide näis enne ametlikku algust hulga päikeselisem.

Panelistide jalge ette paksudele mattidele on end kuulama sättinud retriidi osalejad. Kaisuloomad peavad väljendama nende sisemist last, kes on saanud elu algaastail väga haiget ja keda need inimesed on valinud tervendada. Igati hea otsus. Eriti arvestades, milline mõju neil traumadel on inimeste eludele ja saatustele. On ehk asjakohane märkida, et ilmas ei leidu vist inimest, kellel selliseid traumasid poleks. Osalejad siin on väga erinevailt elualadelt, elektrikust terapeudini, luksepast ärimeheni. Mõned neist veebiakna kaudu samade õpetajate käe all tööd endaga koroona-hulluses alles alustanud. Teised tulid kohale, kes sisetunde ajel, kes lubaduse peale, et see retriit on viimane, mida vaja sisemise lapse tervendamiseks. Nii põhjapanev pidi olema! Õpetajaid näevad nad laivis kõik esimest korda.

Guru sõnad on kahtlemata esitatud neist õppimiseks. Ja ometi on nende ja retriidi enda vahel terav vastuolu. Siin on kõik allutatud rangetele, selle ajutise mini-ühiskonna, reeglitele. Kõik peale panelistide muidugi. Rääkida omavahel ei tohi (va kui harjutus seda eeldab), kohv-tee ja magus on keelatud. Sotsiaalmeedia on keelatud. Lugemine on keelatud. Kirjutada tohib vaid ettenähtud asju. Kõik isiklikud praktikad on keelatud. Paarid on omavahel eraldatud. Saali tohib siseneda, kui sellest on kellaga märku antud. Isegi toidud on ühesugused valmisportsud kõigile. Täis-vegan loomulikult. Reeglid teenivat õilsat eesmärki – püsida sisemise töö juures. Nende täitmist jälgitakse kullipilgul ja iga märgatud eksimus saab kohese teravas toonis märkuse.

Küllap on osa neid reegleid isegi õigustatud, hoidmaks ära välised segajad ja keskendumaks üksnes endale. Kui poleks paari väikest „aga”. Esimene on see, et osalejad polnud mitte kõigist neist ette teadlikud. Näiteks vaikimise kohustusest. Teiseks võimaldavad reeglid vältida osalejate soovimatut suhtlust ja nii ehk kõike paremini koos hoida? Selline mõte Alexil igatahes tekkis.

Algus oli, kui reegli-üllatused välja arvata, olnud paljutõotav. Äge seltskond, tugeva energeetikaga õpetajad, ootused guru antud praktikate teada-tuntud mõjukusele, mida suurem enamus oli varem kogenud. Ent püüdlikult hoitud fassaad kippus peagi igast õmblusest kärisema. Esimesed viited ja sisetunde liigahtused lasi nii mõnigi tähelepanuta mööda libiseda. Alex niisamuti. Ikka võitis tema vana harjumus usaldada väliseid autoriteete ja enda tundeid ignoreerida – muster, millel oli määratud selles laagris otsustavalt laguneda.

Saabumise õhtul, mil ametlikku programmi polnud, istus Alex peale sööki koos teistega veel lauas, vesteldi ja naljatati. Ühel hetkel pöördus Korraldaja, üks panelistidest, valjuhäälselt kõigi poole, öeldes, et ta on laagrimaksu tasumiseks siin ruumis olemas. „Nojaa, mõistlik see kohe ära õiendada. Istume veel natuke ja toon ära muidugi,” mõtles Alex. Ent mehe üllatuseks ei möödunud viit minutitki, kui korraldaja end tema õla kohale kummardas ja talle eraldi sosistas, et toogu ta raha ära. Siis saavat proua Korraldaja ära minna. „Misasja?! Mis see nüüd oli? Jube kiire sellega kuidagi…” ärkas Alexis mingi kummaline tunne. „Ja veel mulle eraldi öelda, kui kõigil on maksmata, mh?”

See oli esimene asi, mis pisut halvasti lõhnas. Kuigi – kogu laagrisse tulek, oli mehel olnud pikalt kõhkluse all. Alates sellest, mil Alex käis suuresti sama seltskonnaga sama Korraldaja käe all tegemas guru praktikaid. Tookord peale kuut tundi higi ja möllamist, oli tulemuseks olnud vaid füüsiline kurnatus ja ei ainsatki sügavalt seest peidust kätte saadud emotsiooni või valu taaskülastust või sisekaemust. Kuivõrd mees oli endaga tööd teinud hea hulga aastaid, pidas ta sellist asja pigem selle resultaadiks, et palju oligi juba tervendatud. Vähem tõenäoline tundus variant tema eriti tugevaist blokkidest ja tuimusest. Midagi, millele ta ettevaatusest siiski võimalikkuse omistas.

Teine märk, mis alles hiljem Alexi jaoks tähtsuse omistas, oli ilmnenud esimesel õhtul oma toas uinumisel. Nagu ta pea patja puudutas, oleks see kui langenud alaspidi põhjatusse pöörisesse, elavasse tulle, mis ei kõrvetanud, ent muljus ja müksis aju tugevasti, viies mingitele kummalistele nägemustele. Magama jäämine oli tükk aega väga keeruline. Seda ei teinud sugugi kergemaks üsna saabumisel alanud jõhker kaelavalu, mis meenutas lülide paigast nihkumise olukordi. See valu oli esimesel õhtul vasakul pool, teise päeva intensiivsetes praktikates vahetas poolt ja kõikuski selliselt kogu laagriaja. Alles hiljem kodus, kui valu nagu nõiaväel oli haihtunud, taipas mees, et hei – sama asi oli viimati tabanud teda ühes kanepisõltlaste seltskonnas viibitud hetkel, mil ta selgelt tajust, kuidas sealsest kohutavast energeetilisest õhkkonnast teda mingi ebameeldiv olend ründas. Tookord läks selle väljakupatamisega Alexil ligi kaks päeva. Ent kiropraktikut polnud vaja ja olukord oli talle olnud selge esimesest hetkest. Nüüd siis selline kolmas märk. Oleks võinud juba valvsaks teha.

Esimesel laagripäeval hakkas aga kooruma veel kummalist. Olgu, rääkida ei tohtinud, aga teise tuppa majutatud naise, Alisaga, oli Alexil vaja midagi hädapärast ikkagi sosistada. Selgus, et kummalgi polnud siin tehtavad praktikad midagi erilist üles tuua suutnud. Veider. Sellised tugevad tegijad ju (need õpetajad)! Mõned sama reegli rikkumised veel ja hakkas ilmnema, et kaasategevail sõpradel suht samad tunded. Võrdlusi oli kõigil võtta eelmiste laagrite-praktikatega, kaasa arvatud samade õpetajate õpilase poolt läbiviiduga, kus oli käinud tõsine arenguline tulevärk. Äkki oli siinne eripära, et alustatakse leebelt, aeglaselt? Või oli asi otsekui energeetilises seinas, mis oli tõmmatud panelistide ja korraldajate vahele ja mida tundlikumad tajusid? Jõuti järeldusele, et peaks Korraldajaga rääkima ja muret väljendama. Õpetajad olid öelnud, et kui küsimused tekivad pöördutagu abiliste poole. Mõeldud-tehtud. Ei tundunud hea mõte kogu grupi ees hakata kahtlusi üles tooma ja nii kutsuti Korraldaja avapäeva lõpus hetkeks kõrvale.

Hetkest kujunes ootamatult pikk intsident. Korraldaja oli esimesest lausest alates kaitses. Otsekui kuulmata kuue-seitsme osaleja sõnumit, vastas neile vaid süüdistusega reeglite eiramises ja viitas, et rahulolematuse näol tegu kindlasti isiklike protsessidega, mis tulnuks saalis kõigi ees välja tuua. Käis siiski sõnumit õpetajatele viimas ja naasis sealt uute süüdistustega. Teised panelistid ei ilmunud saalist välja, oodates vist, millal asi laheneb. Ent vaidlus muudkui kestis. Korraldaja suletus mistahes kriitikale ja rääkimine aia asemel selle august, ajas mitmel kõneleja harja punaseks. Mingi hetk märkas Alex, et kaugemale koridori oli tekkinud algul üks ja siis mõlemad õpetajaid, kes vaidlust kuulasid. Vahet polnud, las kuulevad. Oligi vaja ju point edasi viia, mida Korraldaja kas ei olnud julgenud või osanud adekvaatselt teha. Viimaks oli kõigil asjast kõrini ja nähes, et vaidlus on mõttetu, püüdis Alex vastasseisu lõpetada resümeerides, et sellest piisab, kui Korraldaja nende info õpetajatele edasi andis. Muud polegi vaja. Oli valmis asjale selleks korraks joont alla tõmbama ja tahtis situatsioonist lahkuda, kui ootamatult sekkusid õpetajad.

„Sul pole mune, et rääkida seda saalis kõigi ees! Nüüd siin nurga taga nagu argpüks tülitad meie abilist!” lausa röökis õpetaja number kaks, vibalik ja vimmas kergelt negriidsete näojoontega vanamees. Mismõttes?! Alex sattus sügavasse hämmingusse. Minu peale karjub! Kuidagi oli Alex, kes tuli teistel aitama pointi kohale viima, sattunud peamiseks rünnatavaks. Võib-olla kuna oli Korraldaja ebaadekvaatsuse peale olnud suht leili läinud. Huvitaval kombel polnud see esimene kord, kui ta sattus teistele toeks minnes ise peamise tule alla… („Vaja seda fenomeni end puhul uurida,” pani Alex endale mõttes ülestähenduse). Ja süüdistab milles?! Alexile polnud teiste ees rääkimine ometi mingi probleem… brr.

„No ise te ju ütlesite, et kui mingi teema on, rääkige abilistega!” oli esimene, mis mees selle üllatusrünnaku peale kosta oskas. Muidugi vaidles Nr 2 vastu, et sellist asja pole olnud ja kõigest tuleb rääkida saalis. See võttis üsna nõutuks – mida sa vaidled inimesega, kes ei mäleta, mis korraldusi on andnud? Ent rünnaku ägedus ei vaibunud. Nagu kurjast vaimust vaevatud (või järgides automaatselt ruumis olnud energiaid?) tulistas Nr 2 edasi, minnes ikka ja jälle isiklikuks, kuulamata ära, mis oli jutu point Alexil või teistel „mässajatel”, kes samuti püüdsid sekkuda ja selgitada.

„Kui teile ei meeldi siin, siis lihtsalt lahkuge! Lahkuge! Palun lahkuge! Mis keeltes ma veel pean seda teile kordama!?” sekundeeris vanamehe õla varjust emotsionaalselt Nr 1, 71-ne proua, kelle näojooned viitasid end äravalituiks pidavale rahvakillule. Eh, no kuidas me nüüd järsku sinnani oleme jõudnud, tundis Alex sisimas veel suuremat hämmingut. Oot-oot, kuidagi imelikke pöördeid võtab see asi, mis oli mõeldud üksnes teada andama, et meile tundub programm lahja…

Jätkus emotionaalne süüdistuste-selgituste tulevärk. Toimunust parajas šokis ja ülesärritatud, ent ometi nähes selle mõttetust, lahkus Alex ühelt maalt vaidluse keskelt. Jäi söögituppa teisi ootama, mõlgutades mõtteid, kas tõesti peakski minema minema? Samas toas vaatasid teda diivanilt kaastundlikult kaks osalist, kes polnud asja segatud. Järgmise päeva avatud jagamisel tunnistas üks neist, et ta oli tundnud protestijate suhtes poolehoidu, kuna ta ise polnud kunagi õieti julgenud enda eest seista.

Mingi hetk vaidlus vaibus, kuigi ilma erilise tulemuseta. Sisse jäi sellest kõigest üsna ebamäärane tunne ja rahulolematu seltskond kogunes Alexi ja Mardi eraldi asuvasse hütikesse asja arutama. Lubati endal hea maitsta kõigel, mis keegi laagrisse kaasa toonud, ent siin ära keelati – murelitel, šokolaadil, isegi barankadel, mille järgi üks „mässajaist” grupi hiljem naljaviluks „baranka vennaskonnaks” ristis.

Osalejad olid tundlike tajudega ja nii mõnigi kurtis, et paneel ei tegele üldse ruumi puhastamisega. Keegi näinud deemoneid lausa pilvede kaupa inimestelt vabanevaid energiaid õgimas, mööda ruumi ringi tuuseldamas ja osalejaid vaevamas. Teine oli isiklike kaitsetaga kogu sellest energiaorgiast end isoleerinud, ent küsimus jäi seda enam: kuidas lubada oma haavataval sisemisel lapsel keset sellist keskkonda nähtavale ilmuda?

Kogu selles asjas näis olevat rohkem kui üks tahk. Alexi, Alisa ja Kissa jaoks oli siin esiteks ilmselge märk, et mitte igaüks ei kvalifitseeru neile enam õpetajaks. Pole vaja pimesi kuulata kedagi teist, vaid üha enam (ainult?) juhinduda oma sisemise õpetaja (Satguru) juhatusest. Ent mitte ainult. Kati, skanneerides ennast, jõudis järeldusele, et olukorra tekkimise üheks põhjuseks on sisemine protestiv laps. Sealhulgas, et miks protest üldse üles tuli ja kuidas kogeti sellele vastamist? Sel juhul oli siin etenduval mingi seos enda sisemise lapse selle osa tervendamisega. Jaa, pea kõik resoneerusid ja see näis olevat üks „baranka vennaskonda” ühendav faktor. Kati nägemuses oli siin vaja endas olevale protestijale alistuda (mitte alla anda!).

Alexile meenus hästi, kuidas tal on terve elu olnud tugev protest autoriteetide, ebaõigluse, sunni ja piirangute vastu. Kuidas sellele endas küll alistuda, jäi mehele segaseks. Ei saa ju lasta endast üle sõita?! Eriti, nagu antud puhul, juhendajatel, kes on kaitses ja hinnagulised, süüdistades viimases samal ajal meid. Ometi, mõistis mees, pidi ta olema loonud selle olukorra endale ise. Esilekutsujaks sisemine protestimeelsus, revolutsionäär, kes sarnast ikka ja jälle läbi elu oli kogenud. Kati selgitas: „Mitte alistuda olukorrale, mis protesti põhjustab, vaid sellele, et protest on! Lubada sel olla…”

Protesti teema oli ehk lähim tasandile, mida retriit, lubades sisemise lapse tööd, pidi võimaldama tervendada. Ometi tundus olevat midagi veel. Alex adus seda selgesti, arutas teistega, aga ei saadud veel jälile.

Hommik algas Osho dünaamilise meditatsiooniga. Kes kogenud, need teavad kuivõrd erinevad on Osho praktikad traditsioonilisest mediteerimisest. Harjumatule füüsiliselt päris karmid katsumused. Eriti kui tubli lapsena korralikult teha ja mitte viilida. Eh. Järgnes vaikides hommikusöök. Kummalegi ei ilmunud kaks osalist, kes olid lahkunud esimesel õhtul. Üks kellelegi sõnagi lausumata, teine peale „baranka vennaskonna” nõupidamist. Tal oli vedanud, sest tõrkuv pangaautomaat oli edasi lükanud laagrimaksu tasumise. Nii mitmedki oleks läinud samuti, kui see neetult kallis tasu poleks juba olnud omanikku vahetanud.

Päeva põhiprogrammi alustas Nr 1 teadaandega, et olud sunnivad neid tegema kavas muudatusi. Muudatus seisnes küsimuse tõstatamises, kas keegi soovib midagi jagada? Ilmselgelt eilse plahvatuse mõju. Esimesena tõstis käe Kati. Rääkis sisemisest protestijast. Nr 1 juhatas ta läbi protsessi, mis Katile näis sügavalt mõjuvat.

Alex, kes end sellistes oludes harilikult pigem tagaplaanile hoidnud, tundis, et seekord peab tema saama samuti oma asja kätte. Kahtles küll, kas neid õpetajaid selles usaldada, ent viiv enne käe tõstmist langetas otsuse: „Kui praegu ja siin olen tema võtnud juhendajaks, siis võin teda selles usaldada.” See lubas protsessi minna. Mees rääkis, et tema tundnud endas eelmisel päeval samuti ära protestija. Kuid erinevalt eelkõnelejast, oli tema olnud selline, kes selle alla surus ja kõiki korraldusi kuulekalt täitis. Nr 1 saatis ta lapsepõlve. Alex nägi end arvata 3-4-sena hirmununa nutmas, kui vanemad vihaselt tülitsesid. Väike Alex seisis isa seljataga, tagus talle rusikatega vastu jalga ja karjus: „Lõpetage ära! Ärge tülitsege!” See oli nii kurb, lohutu ja täiesti lootusetu püüe oma kildudeks pragunevat maailma päästa. Meeleheitlikku olukorda, kus teda taas ei kuuldud… Nr 1 ütles samal ajal laused, mis midagi Alexis liigutasid: „Sa arvasid, et saad, aga sinu ülesanne pole maailma päästa. Sina ei pea kedagi teist päästma, võid olla ainult sa ise.” Päris lõpuni protsessi siiski ei viinud, aga Alex teadis ise kuidas seda teha ja jätkas sisemise lapse tööd ajal, kui Nr 1 võttis ette kellegi järgmise.

See oli olnud hea ja vabastav, kuid mitte midagi nii unikaalset, mida Alex oli lootnud siit laagrist saada. Üksnes laagriolude tekitatav protestiseisund oli teinud selle aktuaalseks. Töö ise oleks võinud aga toimuda samahästi mistahes transpersonaalse teraapia käigus. Ja ikkagi aitas toimunud minitearaapia sessioon, et Alex tundis end paremini ja enam koostööaltilt. Valmis enam pühenduma oludele. Pealegi – säilis lootus, et see oli lihtsalt aeglane start ja eri kohtades osalejate avatuse ühtlustamiseks. Sel juhul pidi laager jõudma eeldatavalt kusagil teises pooles crecendo-ni. Ehk tasub kannatlikkust?

Alexi kannatus pandi proovile kohe peale lõunat. Taas praktika, mis eeldas enda sisemist avamist. Oma haavatud õrna lapse nähtavale toomist. Asja tuli teha silmad kinni ja lubada enda hääl maksimaalselt välja. Kummatigi tajus Alex, et ta ei taha end lahti teha. Ikkagi! Piilus ringi ja nägi, et mõnigi veel jäi vaikseks nagu tema, samas kui osa grupist väänles nutukrampides ja meeleheitlikes hüüetes. Hüüetes, millele ehk lapsepõlves polnud kunagi vastatud. Keset seda kaost liikus ruumis aeglaselt ringi praktikat läbi viiv Nr 2, tõlk truu teenrina sabas. Nr 2 jälgis tähelepanelikult toimuvat. Tema pilk peatus igal osalejal järgemööda, justkui hinnates, mis toimub? Võib-olla tehes midagi veel, mida polnud väliselt näha. Alex taipas, et ta ei usalda seda vanatoid mitte üks raas. Nr 1-ga ta suutis juba leppida, aga selle saatanlikult mõjuva tegelasega absoluutselt mitte. Alexis säilis sisemine valvsus ja instinktiivselt pani ta endale energeetilise kaitse ümber. Teeskles, et teeb kaasa, aga ei lubanud end tegelikult protsessi.

Sama toimus järgmise praktika ajal. Õhtupoolikul leidis aset järjekordne guru kuulamine. Vaheldumisi originaalis ja venekeelse järeltõlkega. Pühalikult. Osalejaile oli samuti öeldud, et nad võivad sulgeda silmad. Alex ja Kissa, kes olid sattunud kõrvuti istuma, vaatasid teineteisele otsa, otsekui küsides pilguga: „Halloo! Mis toimub? Siin laagris käib ju täpselt see, millele guru osundab kui ühiskonna haiglasele olekule! Kas nad tõesti ei näe groteskset vastuolu, et teevad ise täpselt seda, millele guru sõnul targad ja intelligentsed inimesed ei allu?!”

Kolmanda päeva hommik, Osho dünaamiline. Alex teeb hoolsalt kaasa, olles siiski otsustanud, et neljandas faasis, kus tuleb jääda kümneks minutiks seisma käed üleval, laseb ta need lihtsalt alla, ega püüa end üle piinata. Kuid juba teises, märatsemise faasis, adub, et puhastab välja saastunud energiaid. Midaa?! Neid ju polnud enne, kust said minusse??? Või – on need üldse minu omad?! Puhastamine jätkub ja tekib teadmine, et ei, need ei ole tema omad! Piilub ja näeb Nr 2-e taas tähelepanelikult igaüht jälgimas. Mida see kuradi vanatoi passib? Hullumajalift. Kaitsed on siin pidevalt omal kohal. Huh.

Hommikusöögilauas on Alex koos Kissa ja Mardi ja Ainiga ruumis ühed vähestest. Teised einestavad ilusa ilmaga õues. Nelik isegi ei püüa enam teha nägu, et peavad kinni vaikimise reeglist. Välja arvatud, kui mõni panelistidest möödub. Arutatakse toimuvat. Ain avaldab, et talle jõudis kehasse kohale vabastav mõistmine: „Ma ei pea enam üldse tegema nii, nagu keegi teine tahab! Nagu mu isa tahtis terve oma elu. Ma võin ise vabalt teha nii, nagu mina tahan!” Selles avalduses on niipalju klaari olekut ja ehedust, et aitab ka teistel panna pildi enda jaoks kokku. Kissa resümeerib:

„Kuule, aga võib-olla selle retriidi mõte ongi see, et võtta oma elu ja otsustusõigus enda kätte? Mitte alluda sootsiumi kehtestatud napakatele reeglitele, vaid valida ise?”

„Sel juhul on Osho, va kavalpea, disaininud programmi sisse, mida piinliku täpsusega järgitakse, veel ühe tasandi: ühiskonnast välja kasvamise läbi siinsest jamast välja astumise. Tehes seda, oled vabanenud selle mini-ühiskonna türanniast ja ühtlasi võtnud oma väe tagasi,” sekundeerib Alex.

„Jaa, ja küsimus on ainult selles, kas läbiviijad seda teavad ja teadlikult nõmedate nõudmistega ühiskonda etendavad või nad lihtsalt kordavad papagoidena guru antud skripti?”

„Ei usu, et teadlikud on, aga pärast nagunii ütlevad, et jaa, me tegimegi seda meelega!” naerab Mart.

Sisemise elevuse ja vallatustunde ajel lööb Ain hoogsalt sepistatud sööklakella, mille helin paneb kajama kogu ruumi ja pool maja ning naelutab ehmatusest keset ust paigale ei tea kust ilmunud Nr 2-e. Hallide puhmaskulmude alt tuleb neliku suunas pinev pilk.

Kõik see lõbustab seltskonda parasjagu. Kergusega asetuvad puuduvad pusletükid omale kohale. Lõppude lõpuks, nagu Alex omast kogemusest teadis: sa pead kannatama senikaua, kuni saad aru, et sa tegelikult ei pea kannatama. Siis on jama lõppenud. Aga need, kes valivad endiselt kannatustes olla, teevad seda (teadlikult või mitte), sest neil on vaja sealt veel õppida. Ja sellega pole midagi katki. Igatahes on vähemalt Alexi jaoks justkui käes kõik, mille järele ta siia tuli. Võiks kohe lahkuda, kui oleks lootust tagasi saada osa krõbedast laagrihinnast. See oleks lihtsalt aus.

Ja nagu ikka, saad selle, mida vajad ja natuke rohkem ka, sest Jumalal on palju põhjalikumad plaanid, kui ise ette kujutada suudad.

Peale hommikusööki kogunevad osalejad taas mattidele, kõrgeauliste panelistide jalge ette. Nr 1 haarab kohe härjal sarvist, öeldes: „Me ei saa programmiga jätkata enne kui oleme otsa vaadanud elevandile, mis seisab keset tuba ja mida kõik ometi näevad. Me ei saa seda ignoreerida. See elevant on osade siinolijate jätkuv mitteallumine reeglitele. Nad enam ei püüagi varjata ja räägivad omavahel juba täiesti avalikult! Ma isegi ei taha teada, miks nad seda teevad, ma ei taha ühtegi selgitust. Ma lihtsalt tahan, et neil oleks julgust seda tunnistada ja kas alluda või lahkuda! Ma olen olnud vaikuseretriitidel, mis kestavad viis, kümme, isegi kakskümmend neli päeva ja kunagi pole olnud selliseid vastutöötamise juhtumeid!” Nr 1 pilk volksab seejuures Alexile, ent liigub kohe edasi. Alex tunneb, kuidas vererõhk tõuseb. Ilmselt käis keegi hommikulaua vestluse peale koputamas, tõlk?

Nr 2 jätkab siit: „Mul on ainult üks küsimus, miks nad siia üldse tulid? Miks nad tulid, kui ei kavatse alluda?” Vanatoi hääles kõlab tuntavat ärritust. Õhk muutub aina pingelisemaks. Olgu, mõtleb Alex, see kõlab juba nagu küsimus ja sel juhul ma võin selgitada, kuigi esikõneleja seda alul ei tahtnud. Ta tõstab käe:

„Ma võin midagi öelda, kuivõrd mina olen ilmselt osa sellest elevandist.” Ta räägib lühidalt oma huvist ja sisemisest tõmbest laagrisse ning sellest, et info puudus vaikuse-kohustuse jm ebamugavuste osas, mis kohapeal ootas. Märgib, et on samuti käinud vaikuseretriitidel, mis kestavad pikemalt kui käesolev, ja selleks teadlikult valmistudes pole see olnud kunagi probleem. Samuti, et natuke on asi jäänud lahjaks ja soovitud ärakuulamise asemel on kohatud vaid mõistmatust ja süüdistusi. Mehe hääl ja kehakeel jäävad rääkides täiesti rahulikuks, kuigi vererõhk on laes ja süda pumpab kui võitlussituatsioonis.

Õpetajad või nüüd juba õigemini „õpetajad” võtavad selgitustest kinni ja nõuavad lisa, jätkates hinnangute andmist ja süüdistusi. Alex vastab. Vaidlus tõstab tuure. Alex tajub, et on rünnaku all, ent teab, mida räägib, ega lase end seetõttu rivist lüüa. Hoogu sattudes kipub siiski unustama, et tegemist on ikkagi tähtsate õpetajatega (või vähemalt vanemate lugupidamist väärivate isikutega) ning lubab endale iroonilisi väljendusi nagu: „Loomulikult pole teie, suured õpetajad, teinud ühtegi viga. Süüdi oleme ikka meie, lihtsad ja vähemarenenud osalised.” Mille peale pahvatab Nr 1: „Oh, kui ma mingi vea teen, siis on see üksnes selles, et ma sind üldse kuulan!”

Vahepeal läheb vestlus nii tuliseks, et tõlk ei jõua järele. Kuna rääkimine toimub inglise keeles, jääb osa jutust venelastele tabamatuks. Alex adub seda ja ütleb Nr 1 järjekordse küsimuse peale, et vastab kohe, kui tõlk on jõudnud lõpule. Seda avaldust tabab Nr 1 kärsitu märkus, et see pole enam tähtis: „See on sinu ja minu vahel praegu!” Olgu, muigab Alex sisemiselt ja jätkab. Midagi kõigest, mida ta rahulikul ja selgel häälel väljendab, ärritab „õpetajaid” üha enam. „Ma sain jah aru, et meie allumatus häirib teisi osalejaid ja püüdsin seda mitte väga avalikult näidata. Seepärast ka selle väljendamise vältimine grupi ees.”

„Valetad!” virutab vahele nr 2. „Midagi sa ei hoolinud teistest!”

Alex tunneb taas mõttetust vaielda sellise emotsionaalselt laetud rünnakuga. Ta oli rääkinud ju tõtt… ent jaa, siiski – eksinud vaid viimase söögilaua vestluse osas, mil nad juba suht vabalt võtsid. Ent kuidas tõestada, et sa pole kaamel? Ta naeratab ja jääb vait. Vaikivad ka mõlemad panelistid, puurides oma raevukad pilgud otse Alexisse. Teate küll, kui üritatakse sind pilguga tuhaks kärsatada. Alex on hästi kohal selles kõiges. Kaalub korra, kas rakendada energeetilist kaitset, ent taipab, et läheks nii nendega lihtsalt jõukatsumisse. Mängiks kaasa nende peale surutud mängu. Selle asemel teeb nagu Karin talle kunagi õpetanud: laseb selle endast lihtsalt otse läbi maasse. Püsib kui tühi toru, kuhu miski ei kinnitu. See tundub päris hea – jääda sisemiselt liikumatuks, jälgides kõike. Ütleb siis:

„Okay, kui ma nüüd loen mulle saadetud kirjad retriidi kohta uuesti läbi, ega leia sealt ühtegi märget selle kohta, et see toimub vaikuses, kas maksate siis osa rahast tagasi?”

Nr 2 elavneb kohe ja lennutab üleolevalt: „Ah selles on siis asi, sulle on ainult raha oluline! Tead sa võid saada kogu minu osa sinu osalustasus! Ma ei taha sinult mitte midagi!” Nr 1 järgib vanatoi eeskuju umbes samasisulise avaldusega.

Alex tunneb korraga, et sellest talle piisas ja nüüd ta läheb. Asi on lõpetatud. Ta keha tõuseb sisuliselt ilma korralduseta ise püsti ja lausub lõpetuseks: „Mulle pole raha kõige tähtsam siinses asjas. Ma tean, et kui ma olen kusagil midagi üle maksnud, tuleb see mujalt tagasi. See on ju energia. Ent, kui te olete piisavalt lahked oma osa mulle tagastama, võtan ma selle rõõmuga vastu.” Mees asetab käe südamele, kummardab „õpetajatele” sõndega: „Tänan kogemuse eest!” ja astub saalist välja. Korraks vaid käib peast läbi mõte tänada ka gruppi, kellest enamusega oli olnud hea klapp, kuid energia veab ta juba minema. Kissa ja Mart järgnevad pikemasse keskustellu laskumata.

See on täiesti eufooriline ja vabastav tunne, mis kõiki kolme valdab! Jess! Vabadus! Nad on eksami ära teinud. Võinuks arvata, et Osho muheleb teispoolsuses omaette.

Kolmik pakib asjad ja võtab kadakate vahel päikest kuni saabub lõunaaeg. Korraldajaga vesteldakse juba kenas rahulikus õhkkonnas, millest ei puudu teatav õigustamise noot Korraldaja poolt ja kolmiku jaoks adumine, et too pole kõigest ikkagi aru saanud. Raha lubatakse arvutada ja anda Alisa kätte. Korraldaja toob neile lahkesti lõunasöögi õue teistest eraldi. See on ka kolmiku soov, mitte enam gruppi häirida.

—

Ülejäänud „baranka vennaskond” jääb retriidi lõpuni. Kati saab siiski kätte oma asja, mille järele oli tulnud ja jääb kõigega väga rahule. Ain on edasi, sest on lubanud Kati koju tagasi sõidutada. Alisa jaoks ei toimu mingit olulist nihet. Süveneb vaid mõistmine, et tal on lapsepõlve ja vanematega suures osas rahu tehtud. Temaga saadetakse lahkunud kolmikule 24% nende osalustasudest. Tõenäoliselt vähem kui pool „õpetajatele” mõeldud rahast, ent vahet pole – see on juba Korraldaja karma.

Eelviimasel õhtul jagatakse retriidil osalejatele plaksumaisi ämbrid ja koos vaadatakse multifilmi pingviinist, kelle sootsium välja viskab, kui üldsusest erineva, reeglitele mitte alluva ja omapead käiva tegelase. „Näete, nii käitub hinnaguline ja end oma jaburate reeglite kaitsmisega säilitada üritav kitsarinnaline sootsium nendega, kes on intelligentsed, targad ja vabad,” võiks parafraseerida guru sõnu.

i Osho kõne, mälu järgi kirja pandud.

ii https://www.oshonews.com/2020/07/09/no-society-wants-people-to-be-free/